Hingedepäeva lumi

Hingedepäev saabus seekord tuisu ja libedusega ning üle Eesti katab maad valge lumevaip, mis viib mõtted talvele ja jõuludele. Tegemist on siis täiesti vastupidise ilmaga sellele, mida hingedepäeva tähistamine eeldaks – rõskust, vaikust, udu, kolletanud lehti.

Nii mõneski paigas tuleb haudadele küünlaid viima minna läbi lume sumbates.

Aga kui paljud üldse hingedepäevale enam tähelepanu pööravad või selle tähendusele mõtlevad? Traditsioonid muutuvad, Halloween võtab meie surnute austamise kombed agressiivselt üle – on ju ägedam mõelda, et esivanemad pigem zombidena hõõguvate silmade ja fosforist helendavate hammastega välja ilmuvad kui vaiksete vaimudena kuskil põlispuude all ringi hiilivad.

Surm ja surnud pole meie kiirel ajal enam teema, mille suhtes aukartust üles näidata ja mille üle mõtiskleda. Surma isegi häbenetakse. Oleme leiutanud tehnoloogiad, mille abil saab unustada argipäeva ja mis teevad meid justkui surematuks, aga tegelikult on see väga suur enesepettus.

Me oleme surelikud.

Sellepärast tasub täna õhtul süüdata küünal nende inimeste mälestuseks, kes on meie hulgast lahkunud – mälestades neid lahkunuid, kes tegid head ja andes andeks neile, kes tegid halba.