Tahaks ka sakslast armastada

„Ma armastasin sakslast“

A. H. Tammsaare

Lavastaja Elmo Nüganen

Osades Külli Teetamm, Priit Võigemast ja Aleksander Eeelmaa

Tallinna Linnateater 2009

Ei tea, kuidas see nii läks, aga rändasin eile taas juhuslikult Tammsaare radadel. Sattusin kogemata vaatama ETV 2 kanalilt Tallinna Linnateatri etendust „Ma armastasin sakslast“.

Teadsin muidugi ennegi, mis teemaga on tegemist. Tammsaare 1935. aastal ilmunud romaan, mis toonastele ametnikele ja poliitbrolieritele julge teemakäsitluse tõttu närvidele käis, on Eesti psühholoogilise realismi meistriteos.

Tegevustik leiab aset 1920. aastatel, kui parunid ja vonnid peavad leppima uue reaalsusega, aga eestlased ei suuda kuidagi sakstekummardamisest loobuda. Peategelaseks on Oskar (Priit Võigemast), kes järgib korporandi elustiili, on katkestanud õpingud ülikoolis ja töötab ebakindlal ametikohal ametnikuna. Linnas tuba üürides armub ta vaesunud paruni tütresse Erikasse (Külli Teetamm). Loo lõpp on muidugi traagiline.

Vaatasin seda näidendit, mille Nüganen oli siis nüüd juba 7 aastat tagasi väga hästi lavastanud ja leidsin terve hulga paralleele tänapäevaga – armastus on ju igavikuline teema.

Peamine moraal on see, et me ei oska armastust ära tunda ja kui oskame, siis ei julge oma tundeid näidata. Vabandame oma armastust argipäeva ja kohustustega välja, aga tegelikult peaks tegutsema, haarama oma kohvrid ja põgenema kas või korrakski selle maailma reaalsuse ning kohustuste eest, et anda oma hingele vabadust ja südamele rõõmu.

Natuke hakkas kahju, et mul ei õnnestunud seda etendust Linnateatris omal ajal näha, aga samas oleksin kindlasti teatrisaalist lahkunud märgade silmadega ja see oleks olnud piinlik. Mees peab oma tunded kontrolli all hoidma!