Püha Jüri seiklused: Ordenisadu võtab oimetuks (14)

Püha Jüri enesekindlust kogunud kamp jõudis üksiku mäe – Toompea – suunas teha vaid tosin sammu, kui võlur Savihall oma käruga kõige ette kihutas, järsult pidurdades kannaka tegi ja hüüdis: „Kuulge, nii ei lähe see mitte! Peaksime meeskonnavaimu turgutamiseks ja tänutäheks aumärke jagama, sest me kõik oleme juba eos kangelased. Pealegi on kohe-kohe saabumas kodumaa pidulik aastapäev.“

„Kus sinusuguste posijate kodumaa on?“ päris Irli-Margus altkulmu põrnitsedes.

„Võlurid on kosmopoliidid, mis kodumaast sa räägid?“ külvas umbusku ka Musta-Kadri.

„Ma räägin sellest maast, kus me elame ja kus elu muutub maapealseks paradiisiks, kui me lohe Reffist jagu saame,“ kinnitas Savihall.

„Hea küll, räägi, mis teema nende aumärkidega on?“ küsis Korbi-Miša kibeledes.

„Kas Georgi linti ka on?“ uuris Lihtsalt Jevgeni.

„Kõike on! Minu võimuses on kogu maailma rahvaste ja riikide aumärke jagada, aga teie jaoks olen varunud terve hunniku väga põnevaid märke, millega saaksite pidulikel söömingutel ja joomingutel uhkustada ning kaaslasi pimestada.“

„Issand kui põnev!“ kilkas Keskmaa-Kaia.

„Seiske ritta,“ kamandas võlur Savihall ja koukis oma käru seljatoe küljes olevast kastist välja suure pauna.

„Kas salmi peab ka lugema?“ uuris Riimi-Marko. „Mul praegu just hakkab üks tulema …“

„Ära hakka aega viitma, vaata kui palju aumärke on vaja laiali jagada,“ kutsus Praami-Urve viimast korrale. „Meil luuletamise eest medaleid ei anta.“

„No nii,“ jätkas maag: „Kelle nime ütlen, astub ette ja ajab rinna punni.“

„Aga kui kõht segab?“ täpsustas Tamme-Tarts.

„Siin on kraami nii palju, et jagub ka kõhule ja kubemele,“ itsitas Savihall. „Pange nüüd suud kinni, läheb jagamiseks.“

Maag pistis aeg-ajalt käe oma pauna, koukis sealt kamaluga autasusid, nimetas kordamööda igaühe nime ja aumärgi nimetuse ning pobises õnnesoove.

Püha Jüri – orden „English grammar for beginners“, III järk.

Praami-Urve – orden „Kapteni rooliratta hõbelaager“, I järk; pidulik tekstiilitoode „Sukapael“, I sort.

Ema Mailis – orden „Emalõvi“, I järk; orden „Sputnik“, III järk.

Paragarahvi-Ummi – vesimärk-tätoveering „Tallinna vangla“, III järk.

Mendi-Andres – orden „Inspektor Japp“, III järk; orden „Hercule Poirot“, II järk; orden „Wallander“, II järk; orden „Kättemaksukontor“ I järk.

Taibu-Sven – NATO vihmavari Marek Strandbergi nähtamatust kangast.

Irli-Margus – orden „2.0“, II järk, tavanditoode „Mälestustahvel „IRL 2.0““, I sort (marmor).

Riimi-Marko – orden „Rändrahn“, I järk.

Saare-Ints – orden „Rakvere raibe“, III järk; Nihilist.fm audioraamatud.

Tamme-Tarts – foto „Tori hobune vankrit vedamas“, mustvalge.

Musta-Kadri – orden „Rist ja viletsus“, II järk, seriaal „Simpsonid“ 283. osa.

Korbi-Miša – orden „Kehtnakandi“, I järk; juveelitoode „Haldusreformi pärlid“.

Keskmaa-Kaia – Töösinimustvalgelipu orden; pühendusega tööraamat.

Lihtsalt Jevgeni – ordenid „Taara“, I järk; „Karskusrist“, II järk, „Prieka!“, I järk.

Kui aumärgid olid jagatud, hakkasid kõik end nendega ehtima ja üksteisele head kodumaa aastapäeva soovima.

„Aga mina ei saanud midagi,“ mossitas Kauka-Sven. „Ma olen siin nagu mingi vaene sugulane …“.

Võlur savihall raputas seepeale oma märssi ja nähes, et see on tühi, toetas oma tagumiku ühele kannikale, koukis taskust välja eurose mündi ja viskas selle mossitaja suunas „Säh, võta, pane oma rahakoti vahele ja olgu see sulle edaspidi seemneks miljonite teenimisel.“

Loe algusest

Kolimispokazuhha võtab hullumeelsed mõõtmed

Kolm korda kolida on niisamma hää kui üks kord põleda. – Eesti vanasõna.

Nõukogude ajal oli täiesti tavaline rahvamajanduse arendamise egiidi all inimesi tuhandete kaupa ühest liidu otsast teise küüditada. Ikka selleks, et viisaastaku plaanid saaks täidetud ja kommunism kiiremini saabuks.

Keskerakondliku valitsuse plaanid asutuste massiliseks ümberkolimiseks meenutavad väga peatükke toonastest ajaloo ja geograafiaõpikutest. Midagi pole parata, eks suurem osa ajaosalistest on nende tarkuste peal ka üles kasvanud.

Kui toonase poliitika tulemuseks olid kuuendikul planeedist tuhanded Lasnamäed, siis nüüd taandub kohalik eksperiment sellele, et rikkuda tahaetakse mitmete tuhandete Eesti inimeste elu – paljud istuvad aastaid nagu sütel, sest nad ei tea, mis saama hakkab, paljud koondatakse ja jäävad sissetulekuteta. Peredraamadest ma ei räägigi.

Ja tulemus? Kolimispokazuhha eestvedajate sõnul tekib maakondadesse tuhat töökohta. Naeruväärne! Seda on ainult ühe suure tehase jagu ja see ei pidurda ääremaastumist.

Tegelik tulem on see, et metsikud summad valatakse jälle betooni ja inimesed peavad hakkama asju ajades mööda riiki ringi tuuseldama, millega kaasneb suur ressursside raiskamine.

Äkki heidaks eemale nõukogude hariduspärlid ja hukutava praktika! Kas me pole tõesti veel aru saanud, et Eesti on esiteks e-riik, kus asutuste kolimine ei tohiks üldse olla teema, vaid need peaks olema suuremas osas „pilves“ ja igale kodanikule üle neti kättesaadav. Ja milleks meie mehed Skype`i leiutasid?

Teiseks, tehke suured magistraalid ja raudteed korda ning Narva, Tartu ja Pärnu on maailma mastaape arvesse võttes juba peaaegu Tallinna eeslinnas. 

Tehke midagi asjalikku ja ägedat, midagi erilist ja tulevikku vaatavat, aga ärge varjake oma ebapädevust kolimispokazuhha taha.

Eesti meeste kadunud rüütellikkus ehk kõik mehed on endiselt sead ja midagi pole selga panna

"Peeglike, peeglike seina peal, kes on kõige kaunim ilma peal?" – Lumivalgekese võõrasema.

Sattusin Eesti Päevalehest lugema Mari Peegli repliiki teemal meeste rüütellikkus või õigemini selle puudumine. Midagi sisuliselt uut ma sellest kirjatükist ei avastanud, sest meedias üritatakse ikka naissoo poolt kive meeste kapsaaeda visata ja vastupidi.

Kusjuures mulle tundub, et Eesti meeste kapsaaed on juba kivihunnikuks muutunud, nii et seal pole võimalik enam peale maltsa midagi kasvatada.

Tänapäeval loetakse rüütellikuks peaasjalikult mehe austusväärset käitumist naise ees, teatab Vikipeedia ehk siis argipäeval tähendab rüütellikkus lihtsalt hoolimist.

Eelnimetatud repliigi autor on aga sattunud tõelisele mühakate maale. Lubage tsiteerida: „Eriti puudutab heade kommete ja galantsuse puudumine Eesti mehi.“ ja „Nii mõnelegi mehele aga tundub normaalne hüpata sinust ette nii poejärjekorras kui ka bussis, näpata kohvikus sinu käe alt viimane vaba ajaleht ja ukse enda järel lahti hoidmise asemel sel hoopis sulle vastu nägu sulguda lasta.“

Kas tõesti on olukord meil nõnda jubedaks muutunud, et iga naine puutub selliste ilmingutega regulaarselt iga päev kokku? Mina ei usu! Pigem kumab siit läbi ikka see legendaarne soov kohata printsi valgel hobusel ehk ideaalmeest, keda tegelikult ei eksisteeri.

Jõhkraid ning mühakaid mehi on läbi ajaloo alti olnud ja kõikidel maadel. Ei ole Eesti mehed siin mingiks erandiks, aga soov kõike ühte patta panna näitab ilmselget mingisugust frustratsiooni.

Ma ei ole pädev täpseid diagnoose panema, aga soovitaksin õrnemale soole paari asja.

Esiteks, kõiki mehi ei saa ühe mütsiga lüüa – meeste hulgas on nii matse kui rüütleid nagu naiste hulgas on printsesse ja rämedamaid isiksusi. Kui tundub, et kuskil on matside kontsentratsioon liiga kõrge, tuleb valida parem seltskond või teine koht elamiseks.

Teiseks, ei saa ära unustada, et enamikel nendest nii-öelda matsidest, kes ust lahti ei hoia ja kohvikus nina alt lehe pihta panevad, on emad, kes neid on kasvatanud. (Et sõimamiseks ei läheks, siis ütlen kohe ära, et isa roll on ka väga tähtis.)

Ehk siis selline vastassoo materdamine ja oma hädades süüdistamine on tegelikult üsna mõttetu. Äkki peaks hoopis koos peeglisse vaatama?

Üldiselt on meestele looduse poolt kaasa pandud surve naistest hoolida ja nende suurim unistus on lugeda naiste mõtteid. Paraku ühe mehe elueast ei piisa selleks, et naisest või naistest aru saada, kuna me oleme lihtsalt nii erinevad.

PS. Palun juba ette vabandust, kui ma kohvikus hajameelsusest mõne daami eest ajalehe ära napsan!

Mister Bean ei ajanudki naerma

"Maigret seab lõksu"

Tootja: BBC

Esilinastus ETV-s 4. veebruaril

Inglise krimisarjad meeldivad mulle eelkõige sellepärast, et nad on ajastutruud. Selge see, et raha mängib nende tootmisel originaalilähedase olustiku kujutamiseks suurt rolli, aga õppida on sealt nendelgi filmimeistritel, kellel suurte summadega kiidelda pole võimalik.

Igatahes ei tahaks kunagi enam kodumaistel teleekraanidel näha seriaale, kus miss Marple tuuakse sündmuskohale vene autotööstuse Ladaga või kusagil teise maailmasõja eelses olustikus vilksatab Tallinna teletorn.

Aga see selleks, krimifilmi "Maigret seab lõksu" meelitas mind vaatama hoopis legendaarse komissari osa mängiv Rowan Atkinson alias mister Bean, kes tegi nimetatud rollis elu kõige tõsisema ülesastumise kinolinal.

Minu mõte oli kogu filmi jälgides, et kas ta tõesti suudab Maigret osa mängida nii, et vaataja kordagi muiata ei saa. Et kas on võimalik, et mees, kes kogu elu on teinud niinimetatud banaanikoorenalju, suudab end ümber kehastada mõtlikuks ja juurdlevaks politseinikuks.

Kogu aeg oli selline tunne, et ühel hetkel tema tõsine mask siiski langeb ja ta saadab teisele poole ekraani oma kohtlase irve. Kuid ei saatnud, vastu pidas!

Samas, Georges Simenoni raamatuid lugedes ei kujutanud ma komissar Maigret sugugi nii tõsise karakterina ette nagu Atkinson teda esitles. Ma mõtlesin, et Maigret on selline pontsakas, natuke torssis ja seetõttu ka pisut koomiline. Ilmselt ei olnud Atkinsonil valikut, kuidas komissari mängida, sest balansseerinuna huumori ja traagilisuse vahel, oleks tema varasemate rollide mõju krimifilmi liiga kerglaseks muutnud.

Igatahes, 50ndate Pariisi olustikku viiv film oli korralik ajaviide ja jääme "Maigret' surnud meest" ootama, äkki reedab seal Atkinson vana hea mister Beani ikkagi vaatajale välja.

"Maigret seab lõksu". Kommissar Maigret osas Rowan Atkinson (keskel). 

Kuvatõmmis ERR portaalist.

Suud puhtaks 1.02.2017

Hirmul sel on suured silmad –

liviko, liviko.

Need on Ossinovski silmad –

liviko, liviko.

Eestimaal on ropud ilmad –

liviko, liviko.

Mitte ei saa olla ilma –

liviko, liviko.

Aga miks joob rahvas Soomes? –

liviko, liviko.

Sealgi karm on ilmalooloome –

liviko, liviko.

Aga miks on joojaid Lätis? –

liviko, liviko.

Ilmajaamas tööl on pätid? –

liviko, liviko.

Ei saa looja loodut muuta –

liviko, liviko.

Inimene pole suuta –

liviko, liviko.

Kui me jääme viinast kaineks –

liviko, liviko.

Teevad kurja aseained –

liviko, liviko.

Sarnasel teemal: Alkohooliku päevik (piirilinna Valga näitel)

Püha Jüri võitlused: Võlur Savihall hakkab kõiketeadjaks (13)

Vaevalt oli seltskond ooperimajast ja Kitse-Martini ahistavast külalislahkusest pääsenud ning üksiku mäe – Toompea – poole jälle teele asunud, kui kuskilt nurga tagant tuhises oma kärul välja võlur Savihall, kes karjus: „Pidage kinni! Oodake! Kuulake! Mulle tuli kõik meelde!“

„Mis sulle siis nüüd nii äkitselt meenus?“ küsis üllatunud Püha Jüri.

„Kõik! Absoluutselt kõik! Alates aegade algusest kuni tänase päevani! Nii hallivati- kui ka hallipassimehed! Kõik!“

„See on küll pauk!“ lausus Saare-Ints. „Ajaloolise mälu taastamine on meie kultuuri jaoks väga oluline protsess.“

„Mis ajast sinu ajaarvamine siis algab, enne või peale Jeesus Kristust?“ küsis irooniliselt Musta-Kadri.

„Oi, palju varasemast ajast, ma mäletan, mis oli veel enne seda, mis oli enne,“ kinnitas maag.

„Uskumatu! Milline mees!“ kilkas Keskmaa-Kaia.

„Olgu, siis on mul üks kontrollküsimus,“ sekkus Taibu-Sven: „Millal tekkis Maa?“

„Ee-ee …,“ kogeles Savihall ja luges midagi sõrmedel kokku.

„Noh?“

„4,6 miljardit aastat tagasi!“

„Õige!“

„Aga siis pidid sa ka nägema, kes oli eelmises elus Praami-Urve,“ uuris Ema Mailis.

„Muidugi ma nägin, ta oli toonekurg ja tõi kõigile lapsi,“ vastas võlur: „Mõnda peresse vedas ta neid nii palju, et inimesed hakkasid kurgesid kartma, põgenesid maalt linna ja jätsid majapidamised maha.“

„Kas siia mitte ei olegi meie rahva iibeprobleemi lahendus maetud?“ uuris Irli-Margus erutunult. „Muudaks Praami-Urve jälle toonekureks ja laseks tal kogu riigi lastega täita.

„Hakka ise toonekureks!“ solvus Urve. „Ma kavatsen järgmises elus olla Taani printsess.“

„Printsess too ei tahtnud muud, kui anada konnadele suud,“ deklameeris Riimi-Marko.

„Jätame nüüd selle lora,“ käratas Püha Jüri. „Kas te ei mõista, et meile on vaja sellist meest, khmm, vabandust võlurit, kes kõike mäletab. Mõelge, et kui keegi ütleb „Seda pole olnud!“, astub nurgast esile Savihall ja vastab „Aga oli ikka küll!“. See on lihtsalt suurepärane!“

„Jaa, kui sellise mäluga mehed saaks organitesse tööle,“ unistas Paragrahvi-Ummi.

„Ausalt öeldes mõtlesin ma juba, et vanast võlurist ei ole meile mitte essugi kasu – tuleb ja kaob, millal heaks arvab, aastavahetusel jootis meid purju … Aga nüüd ma näen, et temas on varjatud voorusi,“ kommenteeris Kauka-Sven.

Kõik vaatasid üksteisele küsivalt otsa.

„Mis me siis selle kõiketeadjaga teeme?“ päris Korbi-Miša. „Kuna ta kõike teab, ei saa teda niisama minema lasta.“

„Temast saab minu parem käsi!“ teatas Püha Jüri. „Võitluses lohe Reffiga on Savihall ideaalne partner.“

„Mis partner,“ itsitas Keskmaa-Kaia: „Partner on nii kahemõtteline sõna.“

„On jah,“ ühmas Tamme-Tarts. „Partner on ju saag.“

„Ja saag oli eelmises elus raikala,“ pilgutas vana võlur kavalalt silma.

Kõik naeratasid, sest kõiketeadja läheduses oli hea ja kerge olla.

Loe algusest peale.