Eesti meeste kadunud rüütellikkus ehk kõik mehed on endiselt sead ja midagi pole selga panna

"Peeglike, peeglike seina peal, kes on kõige kaunim ilma peal?" – Lumivalgekese võõrasema.

Sattusin Eesti Päevalehest lugema Mari Peegli repliiki teemal meeste rüütellikkus või õigemini selle puudumine. Midagi sisuliselt uut ma sellest kirjatükist ei avastanud, sest meedias üritatakse ikka naissoo poolt kive meeste kapsaaeda visata ja vastupidi.

Kusjuures mulle tundub, et Eesti meeste kapsaaed on juba kivihunnikuks muutunud, nii et seal pole võimalik enam peale maltsa midagi kasvatada.

Tänapäeval loetakse rüütellikuks peaasjalikult mehe austusväärset käitumist naise ees, teatab Vikipeedia ehk siis argipäeval tähendab rüütellikkus lihtsalt hoolimist.

Eelnimetatud repliigi autor on aga sattunud tõelisele mühakate maale. Lubage tsiteerida: „Eriti puudutab heade kommete ja galantsuse puudumine Eesti mehi.“ ja „Nii mõnelegi mehele aga tundub normaalne hüpata sinust ette nii poejärjekorras kui ka bussis, näpata kohvikus sinu käe alt viimane vaba ajaleht ja ukse enda järel lahti hoidmise asemel sel hoopis sulle vastu nägu sulguda lasta.“

Kas tõesti on olukord meil nõnda jubedaks muutunud, et iga naine puutub selliste ilmingutega regulaarselt iga päev kokku? Mina ei usu! Pigem kumab siit läbi ikka see legendaarne soov kohata printsi valgel hobusel ehk ideaalmeest, keda tegelikult ei eksisteeri.

Jõhkraid ning mühakaid mehi on läbi ajaloo alti olnud ja kõikidel maadel. Ei ole Eesti mehed siin mingiks erandiks, aga soov kõike ühte patta panna näitab ilmselget mingisugust frustratsiooni.

Ma ei ole pädev täpseid diagnoose panema, aga soovitaksin õrnemale soole paari asja.

Esiteks, kõiki mehi ei saa ühe mütsiga lüüa – meeste hulgas on nii matse kui rüütleid nagu naiste hulgas on printsesse ja rämedamaid isiksusi. Kui tundub, et kuskil on matside kontsentratsioon liiga kõrge, tuleb valida parem seltskond või teine koht elamiseks.

Teiseks, ei saa ära unustada, et enamikel nendest nii-öelda matsidest, kes ust lahti ei hoia ja kohvikus nina alt lehe pihta panevad, on emad, kes neid on kasvatanud. (Et sõimamiseks ei läheks, siis ütlen kohe ära, et isa roll on ka väga tähtis.)

Ehk siis selline vastassoo materdamine ja oma hädades süüdistamine on tegelikult üsna mõttetu. Äkki peaks hoopis koos peeglisse vaatama?

Üldiselt on meestele looduse poolt kaasa pandud surve naistest hoolida ja nende suurim unistus on lugeda naiste mõtteid. Paraku ühe mehe elueast ei piisa selleks, et naisest või naistest aru saada, kuna me oleme lihtsalt nii erinevad.

PS. Palun juba ette vabandust, kui ma kohvikus hajameelsusest mõne daami eest ajalehe ära napsan!