Lõpuks otsustab Euroopa saatuse ikkagi mõni idioot

„1939. Viimased rahupäevad“

Autor: Richard Overy

Kirjastaja: Äripäev, 2014

Raamatu „1939. Viimased rahupäevad“ kirjeldamist peab kahjuks alustama üsna trafaretse väitega, et pole midagi uut siin päikese all. 1939. aasta närvilisi Teise maailmasõja eelseid päevi iseloomustab diktaatorite egoism, demokraatlike riikide poliitikute naiivsus ja rahvaste lambakarjastumine, mis kokku viis selleni, et väikesest sähvatusest mattus tulle kogu Euroopa ja kõrbesid riigid kaugemalgi.

Raamatut lugedes tekkisid väga tugevad paralleelid tänapäevaga, praeguse olukorraga maailmas, kuigi jah, lähtepositsioon on teine, meil on Euroopa Liit, hiiliv islamiimpeeriumi taassünd jms.

Aga rohujuure tasandil pole midagi muutunud – diktaatorid teevad, mida tahavad ja suurkorporatsioonide orjusesse end müünud rahvad lasevad end valedest ning võltskullast pimestada.

Teos loob meile pildi sellest, kuidas käitusid Teise maailmasõja osapooled kümmekond päeva enne sõja puhkemist. Tsiteerin raamatu ametlikku tutvustust: „Mis toimus nende sõjaeelsete palavikuliste päevade jooksul? Kuidas reageerisid Hitleri vägede koondamisele Suurbritannia ja Prantsusmaa, kes olid lubanud Poola sõltumatust kaitsta? Misssuguseid otsuseid langetasid Chamberlain ja Daladier ning kuidas vastas nende sammudele Saksamaa? Mida tegid diplomaadid Londonis, Pariisis ja Berliinis, et maailmasõja puhkemist vältida? Mida võttis ette Mussolini? Miks läks nii, et sõda, mille Hitler oli kavandanud lühikese ja võiduka vallutusretkena Poola vastu, kasvas üle maailmasõjaks? Ehk oleks saanud veel nende viimaste rahupäevade jooksul katastroofi ära hoida?“

Tegemist ei ole kindlasti mingi põnevuslooga, kuigi jah, katastroofi saabumise ärevust kumab ridadest läbi üksjagu. Väga hea lugemine ajaloohuvilistele ja paneb mõtlema sellele, mis toimus samal ajal Eestis ja kas president Päts oleks tõesti saanud suurde mängu sekkuda, nagu praegu paljude soovunelmad seda näha oleks tahtnud.

"Nõiatants" sai kaaned ümber

Osalesin möödunud aastal kirjastus Tänapäeva romaanivõistlusel, et oma loomingulisemale poolele natuke tagasisidet saada. Teenisin oma käsikirjaga välja auhinnalise kolmanda koha ja nüüd on raamat kirjastaja armust kenasti kaante vahel.

Tegemist on ajaloolise romaaniga, mille tegelased tegutsevad 17. sajandi lõpuaastatel, vahetult enne Põhjasõda.

Kui keegi satub lugema, siis on igasugune tagasiside teretulnud.

Väike tutvumisvõimalus tekstiga on siin.

IRL 3.0 – Viimane vaatus

Tänane Eesti Päevaleht kirjutab sellest, kuidas Isamaa ja Respublica liit on enne kohalikke valimisi sattunud krahhi äärele, kuna jääb viimaste küsitluste põhjal suuremates linnades alla valimiskünnise.

IRL-i puhul pole paraku küsimus enam selles, kas leidub mõnda imerohtu, mis võimu nimel oma põhimõtted porri tallanud erakonnale elujõu tagasi tooks. Taolist rohtu pole olemas, kuna erakond on nakatunud usalduskriisi viirusesse, pettes korduvalt oma valijaid ja määrides iga hinna eest koalitsiooni kuulumise himus oma nime.

Küsimus on nüüd ainult selles, kas erakond hääbub vaikselt või ulatab organisatsioonile keegi eutanaasiaks abikäe, sest surmakrambid on juba silmnähtavad. Võtame või justiitsminister Reinsalu kinnisidee kolida Sisekaitseakadeemia Narva või Juhan Partsi haleda teekonna Euroopa Kontrollikotta.

Sel aastal, hiljemalt peale kohalikke valimisi, saame näha IRL-i peiesid. Aga ärge arvake, et see saab olema üldrahavalik ja kurb sündmus – need erakonnad, kes püsivad tervise juures ja valimisvõitluses konte ei murra, tähistavad IRL-i kadumist kindlasti ilutulestikuga.

Vahepeal oli mul isiklikult isegi natuke kahju, et IRL-i saatus selliseks õnnetuks kujunes, sest sellel erakonnal oli õilsaid põhimõtteid ja toredaid liikmeid. Aga elu läheb edasi, tekivad uued valikud ja punased ning Kremli trollid minu häält ikkagi ei saa.

Kust leida viktoriini jaoks küsimusi?

Vahel on ikka vaja natuke ajusid ragistades aega parajaks teha, olgu siis tegemist mõne firmaürituse või sünnipäeva või juubeliga. Väike mälumäng on neutraalne ja intelligentne viis inimesi koos tegutsema panna ja sellest võidavad kõik, sest teadmised ei voola kellelgi mööda külgi alla.

Kui tahad igapäevast ajugümnastikat teha või lihtsalt mobiili taskust võtta ning teistele küsimusi esitama hakata, siis leiab neid erinevas raskusastmes siit: https://www.facebook.com/malumang/

Vajalik on muidugi Facebooki konto olemasolu, aga olen aastatega märganud, et ka kõige paadunumad FB vastased on lõpuks tee sinna leidnud.

Millises pealinnas asub fotol nähtav taies?

Palju õnne naistepäevaks nõukogude naistele ja meestele! (Tasuta nostalgialaks)

See oli kaugel nõuka aal, kui naisi peeti meie maal

vaid meeles aastas korra.

Ei hinnatud siis emadust, ei naiselikku kaunidust,

vaid lugu peeti korrast,

kus naine elas nagu mees – ta metsas ehitas raudteed

või oli tegev traktorist või hoopis lüpsimasinist

ehk pehmelt öeldes oma vunts, kes mehed jättis jäiseks,

sest reeglites ei eksitud ja sõbraga ei seksitud,

vaid jäädi jäärapäiseks.

Siis naise elu valdavalt meil kulges kittelkleidis

ja Kommunaari kingadega enamik õnne leidis.

Ei tulnud seepi telekast, vaid seda tõid talongid,

Ja korterid – need olid justkui väiksed vangikongid,

kus sooja vett ei olnud suvel, külma aga talvel,

kus naaber rahvamalevast võis olla tihti valvel.

Seal naabrimehestki ei olnud kuigi palju tolku,

kui selgus tõsiasi, et oma mees on molkus.

Siis naise ridikülis oli üsna vähe keemiat,

sest bodyshoppe ju ei olnud ja harva anti preemiat.

Ent ühte sorti kurginäovett leidus peeglil alati

ja Orto kreemi krohvimiseks kilodega valati.

Ja huulepuna sügiseti keldritesse veeti –

kui häda käes, siis loomulikult kasutati peeti.

Eks muret oli kõigega, mis pääl- ja allpool vööd.

Ei olnud saada sisepesu enam peale tööd,

Ei olnud miskit toppida ka sisepesu alla,

kui kuu tuli ihu puhastuseks taevaservalt alla.

Siis hädaorust pääsemiseks kasutati vatti,

ja riidest taskurätikuisse puristati tatti.

Eks olnud nõuka ajal sekski kindel tabu,

see paljudele koju jõudis avameelses raamatus,

kuid tollal lihtsalt nautimine tundus täitsa jabur

ja kõikjal võimust võttis üleriiklik saamatus.

Kui siiski vahel õnnestuski voodis teha pulli,

siis enne juustest tuli eemaldada rullid.

Kuid polnud halba ilma heata meil ka siis

kui defitsiidi saabumine öösel une viis.

Ei olnud vaja nõnda kramplikult raseerida,

kui säärtel taeva poole turritasid karvad

või ujukate vahelt paistis puhmakaid –

see oli loomulik ja silma häiris harva.

Ei olnud kuskil kaanepildil näha pornostaare,

vaid noorte naiste unelmates püsis Juhan Aare

ja vanematel alatihti tundus üsna küütlev

üks hallipäine kommunist, kel nimeks Arnold Rüütel.

Jah, nõukaaja naise elu oli päris võigas,

see vahel nutma ajas nagu mädarõigas,

kuid ärgem unustagem – hullem oli meestel,

kes pidid nõukaajal täitma naiste soove –

see oli olukord, mis külvas suisa õudu,

seepärast mehed, naistepäeval,

soovin teile jõudu!

Loe ka "Eesti meeste kadunud rüütellikkus ehk kõik mehed on endiselt sead ja midagi pole selga panna"

 Naistepäeva tradistsioonile maailmas panid XX sajandi algul aluse naiskommunistid Roza Luxemburg ja Clara Zetkin. Kõige tänulikumad on neile lillemüüjad.

Püha Jüri võitlused: Juba 100 päeva teel (15)

„Ära viska mind ära, mul on palju veel sees,“ ümises Riimi-Marko üht tuntud poplaulukest. Püha Jüri seltskond oli juba sada päeva teel olnud ja Markol sai vaikselt marssimisest villand.

„Ütle Jüri, millal ma saan hakata metsi maha võtma ja fosforiiti kaevandama?“ küsis ta.

„Kuule, sa ei ole mingi päkapikk, et kogu aeg midagi kaevandama pead,“ hurjutas Musta-Kadri. „Lööme lohe Reffil pead maha ja alles siis teeme, mida tahame.“

„Tõesti-tõesti, me peaks juba midagi tegema, mulle ikka see hundijalavee teema ei anna asu, terve öö ei saanud sõba silmale. Ja miks kõik minu vastu on?“ kurtis Lihtsalt Jevgeni.

„Sest sa hammustad kätt, mis sind toidab,“ ühmas Kauka-Sven. „Kui sa võtad lambilt kütuse, kuidas ta siis põleb? Inimene on ju nagu sajavatine pirn.“

„Kuidas saab inimene pirn olla?“ ei saanud Praami-Urve aru.

„See oli kujundlikult öeldud,“ ütles Saare-Ints. „Kujundlikkus on oskus mõelda asjadest nii nagu nad võiksid eksisteerida, mitte nagu nad on.“

„Jube keeruline!“ arvas Keskmaa-Kaia. „Aga ikkagi, me oleme sada päeva teel olnud ja pole veel oma eesmärki saavutanud. Rahvas ootab meilt heategusid!“

„Ma olen terve elu inimestele head teinud ja vaadake, kus ma nüüd omadega olen,“ ütles võlur Savihall oma käruga kannakaid tehes. „Raiuge endale pähe, et ükski heategu ei jää karistamata.“

„Eks ta nii on jah,“ sekkus Irli-Margus. „Näiteks mina olen headusest punnis, aga keegi ei pea seda millekski.“

„Punnita aga edasi,“ irvitas Mendi-Andres. „Elu läheb alle siis heaks, kui saab igale kõrtsile ja öömajale jälgimisvahendid külge. Siis on kõik kontrolli all!“

„Sa oled maniakk,“ pahandas Ema Mailis. „Kas sa tahad, et meie rahvas päris välja sureks?“

„Miks ta peaks surema?“ küsis Tamme-Tarts. „Jälgimisseadmed aitaks vältida juhuslikku viljastumist ja liigi areng toimuks plaanipäraselt.“

„Aga armastus?“ päris Musta-Kadri. „Romantikaks ei jääks siis ju üldse võimalust, kui võõrad silmad kogu aeg kuklas.“

„Kuulge, teie jutt läheb vales suunas lappama, olge asjalikud,“ pahandas Püha Jüri. „Rääkige, mida te olete saja päevaga korda saatnud?“

„Mida me oleme siin saatnud? Midagi ei saa ju teha, peame kogu aeg kuskile minema, igal pool käima, mul on sokkides juba suured augud,“ virises Taibu-Sven. „Mina olen ainult lõugu laksutanud.“

„Mina mõtlesin jällegi seda, et paneme kõik külad ühte punti ja riigi nimeks saaks Eestikandivallamaarajoon. Vajadusel võiks lisada veel „oblasti“,“ pakkus Korbi-Miša.

„See juba läheb!“ kiitis Püha Jüri. „Mina mängisin korvpalli ja õppisin brittide keelt. „In-out, in-out, in-out … shit … Brexit.“

„Heh, see on nagu vana mentide anekdoot,“ naeris Mendi-Andres. „Kaks miilitsat sõidavad autos, üks ütleb teisele, et pista pea aknast välja ja vaata, kas plafoon põleb? Teine pistis pea välja ja karjus põleb-ei põle, põleb-ei põle, põleb ei põle …“

„Jälle mingi nõme valgustinali, millest ma aru ei saa,“ nähvas Praami-Urve. „Neiu sirgub naiseks aastaid, aga te tahate, et saja päevaga midagi juhtuks. Mul ei juhtunud midagi!“

„Minu ajaukäärud on küll kogu aeg töös olnud nagu Vändra saekaater,“ rääkis Paragrahvi-Ummi. „Mul on plaan, kuidas lohe Reffist vangidele sülti keeta.“

Äkitselt tõusis taevasse purpurpunane kuma, milles avanes silmakujuline, värelevate servadega auk. Seltskond tardus.

„Vahi ilmastikunähtust,“ imestas Riimi-Marko.

„Psst!“ sundis võlur Savihall kõiki vaikima. „See on Punase võluri kolmas silm.“

„Said nüüd oma jälitusseadmeid,“ virutas Kauka-Sven küünarnukiga Mendi-Andresele ribidesse.

Taevasilm jõllitas Püha-Jüri seltskonda tükk aega, kuni sellest ilmus välja sputnik.

„Ainult mitte seda!“ langes Ema Mailis põlvili, aga oli juba hilja. Sputnik oli teda märganud ja edastas rõõmsalt tulesid vilgutades teate „Privet, dorogaja! Head naistepäeva!“

Eelmised osad:
Püha Jüri võitlused: Teele, jah teele nüüd! (2)
Püha Jüri võitlused: Esimene jama (3)
Püha Jüri võitlused: Kitse-Martini ülekuulamine (4)
Püha Jüri võitlused: Kloostri start-up (5)
Püha Jüri võitlused: Kitse-Martini sabasuled (6)
Püha Jüri võitlused: Tamme-Tartsi saabumine (7)
Püha Jüri võitlused: Jõulusoovid (8)
Püha Jüri võitlused: Ainus kindel asi on uue aasta saabumine (9)

Püha Jüri võitlused: Pohmell hundisilmajalaveest võtab hoomaha (10)
Püha Jüri võitlused: Kõik ooperisse! (11)
Püha Jüri võitlused: "Me ooperit, me ooperit, me armastame ooperit!"(12)

Püha Jüri võitlused: Võlur Savihall hakkab kõiketeadjaks(13)

Püha Jüri seiklused: Ordenisadu võtab oimetuks (14)

Viini ajaloo mustad plekid kuldsel pinnal

„Daam kullas“

Autor: Anne-Marie O'connor

Ilmumisaasta: 2016

Kirjastaja: VARRAK

Anne-Marie O'connori raamat „Daam kullas“ pajatab meile ühe harukordse loo Gustav Klimti maalist ja selle taustal ka kunstniku ning Viini juutide elust ja saatusest Teise maailmasõja eel ja ajal.

Pean tunnistama, et Viini filharmoonikute uhkeid uusaastakontserte vaadates ei ole mul kunagi tekkinud mõtet Austria ajaloos kaevama hakata, aga tundub, et asjata. Raamat avas taas silmad selles suhtes, et kõik pole sugugi kuld, mis hiilgab.

Rohkem kui Gutav Klimtist, räägib raamat Viini juudi seltskonnategelasest Adele Bloch-Bauerist, keda kunstibürokraatide põlatud Klimt oma maalil „Daam kullas“ kujutas.

Adele Bloch-Baueri isiku kaudu avatakse jõukate viinlaste külluslik elu, aga ka nende naiivsus seoses Hitleri võimuletulekuga tekkinud protsesside, muuseas ka ulatuslike kunstiröövide suhtes, mis paljude juutide jaoks lõppes elu ja vara kaotamisega.

Kuuskümmend aastat pärast natside kunstirööve põhjustas Adele Bloch-Baueri portree kümneaastase kohtuvaidluse Austria valitsuse ja Bloch-Bauerite pärijate vahel, mis tegi Klimti maalist ühe maailma tuntuima kunstiteose, mille müügihind kerkis oksjonil 135 miljoni dollarini.

Minu jaoks oli väga huvitav raamatu esimesed kaks kolmandikku. Raamatu lõpuosa, mis paljastab maali väljanõudmise ja kohtudetaile, ei olegi ehk nii huvitav.

Tahe lugemine igatahes, eriti kunstiajaloo- ja Euroopa ajaloo huvilistele.

Anne-Marie O'connori raamatu "Daam kullas" esikaas.