„1939. Viimased rahupäevad“
Autor: Richard Overy
Kirjastaja: Äripäev, 2014
Raamatu „1939. Viimased rahupäevad“ kirjeldamist peab
kahjuks alustama üsna trafaretse väitega, et pole midagi uut siin päikese all.
1939. aasta närvilisi Teise maailmasõja eelseid päevi iseloomustab diktaatorite
egoism, demokraatlike riikide poliitikute naiivsus ja rahvaste
lambakarjastumine, mis kokku viis selleni, et väikesest sähvatusest mattus
tulle kogu Euroopa ja kõrbesid riigid kaugemalgi.
Raamatut lugedes tekkisid väga tugevad paralleelid
tänapäevaga, praeguse olukorraga maailmas, kuigi jah, lähtepositsioon on teine,
meil on Euroopa Liit, hiiliv islamiimpeeriumi taassünd jms.
Aga rohujuure tasandil pole midagi muutunud – diktaatorid
teevad, mida tahavad ja suurkorporatsioonide orjusesse end müünud rahvad
lasevad end valedest ning võltskullast pimestada.
Teos loob meile pildi sellest, kuidas käitusid Teise
maailmasõja osapooled kümmekond päeva enne sõja puhkemist. Tsiteerin raamatu
ametlikku tutvustust: „Mis toimus nende sõjaeelsete palavikuliste päevade
jooksul? Kuidas reageerisid Hitleri vägede koondamisele Suurbritannia ja
Prantsusmaa, kes olid lubanud Poola sõltumatust kaitsta? Misssuguseid otsuseid
langetasid Chamberlain ja Daladier ning kuidas vastas nende sammudele Saksamaa?
Mida tegid diplomaadid Londonis, Pariisis ja Berliinis, et maailmasõja
puhkemist vältida? Mida võttis ette Mussolini? Miks läks nii, et sõda, mille
Hitler oli kavandanud lühikese ja võiduka vallutusretkena Poola vastu, kasvas
üle maailmasõjaks? Ehk oleks saanud veel nende viimaste rahupäevade jooksul
katastroofi ära hoida?“
Tegemist ei ole kindlasti mingi põnevuslooga, kuigi jah,
katastroofi saabumise ärevust kumab ridadest läbi üksjagu. Väga hea lugemine
ajaloohuvilistele ja paneb mõtlema sellele, mis toimus samal ajal Eestis ja kas
president Päts oleks tõesti saanud suurde mängu sekkuda, nagu praegu paljude soovunelmad seda näha oleks tahtnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!