Kelle ema on rohkem ema?

Emadepäeva eel on avanenud järjekordne mädapaise ja moraliseerivad tädid on saanud tuule tiibadesse, korrates mantrat, et üks õige ema on see ja ainult see, kes on teinud ühe mehega palju lapsi ja need koos sama mehega palehigis puuduse ja kannatuste kiuste abielurannal üles kasvatanud.

Ühesõnaga, üksikemadele on koht kätte näidatud, pingutage palju tahate, olge kui head emad tahate, püüne peale te niikuinii ei saa.

Ma ei tea, kuidas on ikka ja jälle võimalik, et kunagised paadunud kommunistidel ja üleöö padurahvuslasteks muutunud inimestel lastakse valimatute sõnadega ühiskonda lõhestada ja teisi alavääristada. Kui Siiri Oviiri väljaütlemised emaduse teemal pole vihakõne üksikemade vastu, siis mis see on? Lihtsalt kahepalgelisus?

Ühelt poolt räägime eesti rahva väljasuremisest ja teiselt poolt saadame avalikult kümned tuhanded emad lihtsalt pikalt? Kõngege oma hallis argipäevas, sest te pole täisväärtuslikud?

Päris kole on vaadata, kuhu me oma sallivusega üksteise suhtes oleme välja jõudnud.

Ometi on iga laps ime ja iga ema vääriks tunnustust, kes on oma lapsed üles kasvatanud. Pelgalt peremudeli järgi inimesi headeks ja halbadeks lahterdama hakata pole küll kuigi tark tegu, aga jah, kust seda tarkust võtta, kui mõistus isegi eurosaadikuid kipub maha jätma.

Euroopa Liidu üks väravatest ei tööta enam puldiga

Eile toimus Türgis referendum, kus napi võidu 51,3 protsendiga noppis põhiseaduste muutmist toetav leer. Nii napp võit tähendab sellise „kuumaverelise“ riigi jaoks muidugi alustuseks sisepoliitilisi probleeme, aga nagu president Recep Tayyip Erdoğan on näidanud, suudab ta vajadusel jõudu kasutades opositsiooni nurka suruda ja võimalikud mässud aitavad seda ainult jõhkramalt teha.

Referendumi tulemusel laienevad Türgi riigipea võimu piirid ja tal on võimalik kogu riigi ametnikkond endale allutada, jäädes võimule teatud kombinatsioonis isegi 2029. aastani.

Euroopa Liidu riikidest kostub küll hääli, et nii ikka ei kõlba demaokraatiast taganeda, kuid paraku pole Türgi ladvikul sellest sooja ega külma – eks nendelgi ole oma Osmani impeeriumi ihalus veres.

Kõige suurem probleem on aga see, et Türgi pole viimaste arengute valguses enam Euroliidu täisliikmeks saamiseks kõlbulik ja autoritaarsusele kalduv Erdoğan ei ole enam Brüsselist juhitav. Moslemimaailma üks suurimaid väravaid Euroopasse hakkab nüüd päris kindlasti avanema ja sulguma Erdoğani suva järgi ja see saab olema ühtlasi veel suuremaks argumendiks miljardite eurode väljapressimiseks EL-i maksumaksja taskust.
Teisalt ootavad ees põnevad ajad, sest oleme oma liidu piirile saanud ühe põikpäise isevalitseja, kelle tegelikke ambitsioone me veel ei tea. Seniks aga kena puhkust neile, kes seda veel Türgi kuurortites veedavad.

Loe ka "Lõpuks otsustab Euroopa saatuse ikka mõni idioot".

Mõned lõbusad värsid naljapäeva puhuks (alla 12 pole soovitav)

Kadriorus elab Kai,

ta ei tunne Marti,

Mart-poiss elab Haaberstis,

sõidab tihti karti.

Vanalinnas elab Tom,

Kaist ei tea ta miskit,

aga Voldemariga

rüüpab vahel viskit.

Mart ei Voltsi tunnista,

võõras on ka Toomas,

aga möödund suvel ta

Pillega käis Roomas.

Pille Kaiga polegi

elus üksteist näinud,

Voldemari, Toomaga

ühes kõrtsis käinud.

Küll on tore elada

suures Eesti linnas,

kus on aukus tänavail

anonüümsus hinnas.

***

Jänes näris kohviube,

ei ta tahtnud salatit,

tahtis vaid, et tema j*****

pruuniks jääksid alati.

Orav elas pätielu,

pätsas köögist küpsiseid,

müütas künnivarestele,

hinnaga veel lüpsis neid.

Siil ei teinud pikka juttu,

aga valjult p*******,

puges põõsastesse ruttu

ja end seentel veeretas.

Kureema, sääred paljad,

strippi tegi põllu peal,

vanal konnal ujupõis läks

erutusest lõhki seal.

Loe ka oodi nõukogude naistele.

Sõnajalad tärkavad Ida-Eestis.