Siim Kallase kaelakivi

"VEB-fond. Kadunud raha"

Toomas Kümmel

Ema ja Isa, 2016

„Komisjoni materjalidest nähtub, et VEB fondi raha ei läinud kaduma Venemaal, vaid selle võttis välja üks juhtiv reformierakondlane,“ ütles ettevõtja ja poliitik Hardo Aasmäe, kelle sõnul on reformierakond seetõttu Venemaa poolt šantažeeritav.

Raha välja võtnud reformierakondlase nime Aasmäe ei ütle, kuid lisab samas, et see nimi pole põhimõtteliselt saladus, sest ka nn. Vakra uurimiskomisjon (riigikogu VEB fondi uurimiskomisjon) väidetavalt teadis Peterburi ühest  pangast 20,5 miljonit dollarit välja võtnud ja selle sisuliselt Eesti ettevõtjailt riisunud inimese nime. – Ajaleht „Pealinn“, 16.09.2014.

„Täielik läbipaistmatus, puudulikud kontrollmehhanismid, kontrollijate ebakompetentsus, Riigikogu otsuse täitmata jätmine, seadusvastane tegevus, parteiline ringkaitse, ajakirjanduse nõrkus, erapoolik õigussüsteem ja mäng Vene kaardiga on eeldused, mis on lubanud toime panna Eesti ajaloo suurima finantskuriteo. Igale tööealisele eestimaalasele on see maksma läinud umbes 900 Eesti krooni. See ei pruugi olla lõplik hind meie maksumaksja jaoks. – Rein Järvelill, SA VEB-Fond likvideerija, raamatust "VEB-fond. Kadunud raha".

Ajakirjanik Toomas Kümmel on raamatuga ette võtnud tänuväärse Augeiase tallide puhastamise töö, kuigi ta ei ole seda suutnud teha Heraklese kombel ühe päevaga. Tänase seisuga võib öelda, et Eesti eliiti kuuluvate megapettuse osaliste avalikkuse ette toomine on kestnud aastakümneid, kuid lõplikku selgust VEB-Fondi loos veel ei olegi.

Lugedes raamatut „VEB-Fond. Kadunud raha“, saab järjekordselt kinnitust vanale tõsiasjale, et ei ole midagi uut siin päikese all – seal, kus liiguvad miljonid, sinna kogunevad professionaalsed skeemimeistrid, kes nendest summadest osa saada tahavad.

Miljoniröövi kujutamine Hollywoodi filmides on selle kõrval kukepea.

Riiklik VEB Fond asutati riigikogu otsusega 20. jaanuaril 1993 eesmärgiga koondada VEB fondi Põhja-Eesti Aktsiapanga ja Balti Ühispanga nõuded endises NSV Liidu Välismajanduspangas. VEB Fondi loomise algatas Eesti Pank eesotsas tolleaegse Eesti Panga presidendi Siim Kallasega.

Just Kallasele ja tema lähikondlastele on Toomas Kümmel oma aastatepikkuse uurimisega pinnuks silmas olnud ja mitte asjatult.

Eesti Panga siseauditi hinnangul, millega on nõustunud Riigikontroll, saadeti ettekavatsetult Eesti Panka valeandmetega ametlik kiri, mis tegi Vene ettevõttel TSL International võimalikuks saada NSV Liidu Välismajanduspangast kätte 32,3 miljonit dollarit Eesti pankade raha. Võltsitud kirja allkirjastas Vahur Kraft.

Asjaosalised loomulikult ei tea ega mäleta midagi, sest miljonite dollarite kadumine tekitab endastmõistetavalt mäluauke.

Tõde on kahtlemata kusagil olemas, aga paljud VEB-Fondi puudutavad materjalid on 70 aastaks salastatud. Kas selle teemaga on Toomas Kümmeli jaoks nüüd tee püsti ees, seda ei oska öelda, kuid senitehtu väärib kiitust.

Pean siiski möönma, et inimestele, kes pole end VEB-Fondi teemaga kursis hoidnud, on raamatu lugemine raske. Argilugeja võib faktidesse, numbritesse ja asutuste nimedesse kinni joosta ning lugemisel järje kaotada või ka üldse minetada isu seda raamatut lugeda. Massidesse teabe viimiseks oleks ehk oodanud lihtsamat, populaarteaduslikumat ülevaadet. Aga ilmselt oli eesmärk anda võimalikult detailne kokkuvõte asjade praegusest seisust.

Tehnilise või raamatu kujundusliku poole pealt võttis natuke kukalt kratsima ruutkoodi kasutamine viideteks. Kes loeb praegu QR-koodi?