Marjustini sajand ja Lauristini majand

„Marjustini sajand“

Kõnelused Marju Lauristiniga elust, Eestist, Euroopast

Autorid: Marju Lauristin, Ene Hion, Margot Visnap

Kirjastus: Hea Lugu, 2016

Võtsin selle raamatu ette kui kohustusliku kirjanduse, sest olin Marju Lauristini õpilane nendel aastatel, kui punavõim asendus Eesti iseseisvusega.

„Olid alles ajad!“ tavatsetakse selle kohta öelda.

„Jah, olid alles ajad,“ pean nõustuma. Olen isegi ühe korra selle eest korralikult sõimata saanud, et Olga Lauristini tütre käe all haridust omandasin. Ühel üdini isamaalisel inseneripässil sõitis katus pealt ära, kui seda kuulis.

Aga see selleks. Marju oli tegelikult väga normaalne õppejõud ja lugedes siit raamatust, mida talle tähendas Tartu Ülikooli ajakirjandusharu rajaja Juhan Peegel, siis saan paremini aru, miks ta oma üliõpilasi hoidis, isegi kui need alati õppetöös just kõige hiilgavamaid tulemusi üles ei näidanud. Noorena sa lihtsalt ei taba neid noote, mis ühiskonna pikemaajalisel arengul kaasa mängivad.

Kõigepealt raamatu vormilisest poolest. Kuigi saatesõnades öeldakse, et „Ajakirjanduslikus mõttes saavad siin raamatus kokku essee ja dialoog, monoloog ja vestlus, arvamus ja intervjuu, sündmus ja olukirjeldus.“, siis nii võimas see tulemus ei ole. Ja Jumal tänatud! Muidu võinuks lugeja kätte jõuda ka üks hüplik ja segane ning kaalult ebavõrdsete lõikudega teos, mida oleks tüütu lugeda.

Nii on teose näol tegelikult tegemist ühe hea mälestusteraamatuga, mida on ladus lehitseda ja kust tegelikult nii mõndagi õõvastavat läbi kumab nagu juunikommunistide naiivsus ja Tartu Riiklikus Ülikoolis töötavate kommunistliku partei funktsionääride tegevus. Neid osi raamatust peaks nooremad inimesed silmaringi avardamiseks kindlasti lugema, et aru saada, kuhu idealism ja pime puuslike kummardamine võib välja viia.

Mulle meeldisid Lauristini ausad meenutused Eesti iseseisvuse taastamise alguspäevilt ja tema arutlused selle üle, mis on meie riigis valesti läinud või õigemini erinev sellest nägemusest, mis oli valdav üheksakümnendate aastate alguses.

Päris valulikult tõuseb esile Marju Lauristini suhe isasse, juunikommunisti ja kadumislegendidest ümbritsetud Johannes Lauristini, kellepoolse suguvõsaga on autoril alles viimastel aastatel side tekkinud. See on iseenesest haruldane, sest on ju elu liiga lühike, et unustada.

Leidsin ka ühiseid jooni „Marjustini sajandist“ ja Mart Kadastiku raamatust „Nüüd ma siis kirjutan“. Mõlemas nimelt otsitakse rohkem või vähem õigustusi kommunistlikule minevikule ja tuuakse selgitusi, miks nõukogude ajal just nii tuli käituda nagu käituti.

Tahaks selle peale öelda, et ärge põdege, aga saan aru, et igal inimesel on õlul mingi taak, millest tahaks vabaneda, aga meenub ütlus, et igaüks peab oma risti kandma. Nii et paras annus kõrgemalt poolt antud kannatusi on omal kohal – see muudab inimest ainult paremaks.

Aga milline oleks siis minu lugemissoovitus? Ikka lugeda! Marju Lauristin on unikaalne nähtus ja andku teised raamatu autorid mulle andeks, et nad minu kirjatüki läbi tema varju jäävad.