Hommikuti peab sööma midagi, mis annab terveks päevaks
vähemalt ühe mõnusa emotsiooni argirähklemisega toimetulekuks kaasa. Minu jaoks
on see keedumoos. Olgu maasika-, õuna-, või kirsimoos, vahet pole, aga peab
olema vanaemade kombel kokku keedetud ja suhteliselt paks.
Seda moosi ma panen siis lusikaga törtsu pudru või röstsaia
peale, et oleks selline mõnus magus nups, mis tuletab lapsepõlvest ja üldse
suvedest igasugu toredaid asju meelde.
Keedumoos on nagu kontsentraat elu helgemast poolest.
Kõige selle kõrval on mul täitsa suva, et toitumisteadlased
ei pea keedumoosi enam miskiks ja paljud topivad suvel oma külmikud triiki
toormoosi täis.
Olgu peale, võib-olla säilib niimoodi isegi mõni vitamiin,
aga nende jääplönnidega majandada – tänan ei! Tulemuseks on ju magus vesine lörts.
Nii et keedumoos – see on ikka ehtne!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!