Palju õnne, Toomas Hendrik Ilves!

Jää kestma, Kalevite kange presku*,

ja seisa kaljuna, me Ilves sa!
Ei vaibund kannatustes sinu vahvus,
end läbi kitsikusest murdsid taas,
ja päästsid talu EAS-i naal,
et päikene su päevadesse paista saaks.

Nüüd huuga, tehas, vili, nurmel vooga,
sirp, lõika, alasile, haamer, löö!
Me riigis elu tuksub võimsa hooga,
toob õnne sinule me tubli töö!

Palavad õnnesoovid Eesti maksumaksjatelt, kes tunnevad ENSV naasmist, mida sa kunagi väga põlgasid.

*Presku – rahva lugupidamise kaotanud president.

Jumal tänatud, Setumaa on päästetud!

„Meremäe, Mikitämäe ja Verska valla ni Luhamaa nulga inemise inämbüisi toetasõ Setomaa valla luumist, näütäse perräküsümise tulõmi. Selle pand riigihaldusõ ministri Mihhail Korb valitsusõlõ ette luvva Setomaa vald.“

Ma ise setu ei ole, aga kauni ja omapärase Setumaa käekäik on mulle ikka ja alati korda läinud. Sellepärast tegid vahepeal väga murelikuks teated, nagu jaguneks ajalooline Setumaa pärast haldusreformi ikkagi vähemalt kaheks vallaks.

Nüüd on rahvaküsitlus näidanud, et inimesed pooldavad valdavalt ühtset Setumaad ja see on siseturisti jaoks puhas rõõm. Päris kummaline oleks olnud nii-öelda Suur-Setu ja Väike-Setu variant.

Ühesõnaga, palju õnne meile kõigile, et saab olema ühtne Setumaa ja loodame, et kohapealsed vastalised ka leebuvad.

Trump ei tohi aedu ehitada, aga meie tohime?

USA presidendi Donald Trumpi plaan Mehhiko piirile tara välja ehitada ajab paljusid inimesi siin Eestis ohkima, et näe, kus mölakas, ei mõista vaba maailma reegleid.

Sellisest ärevusest on raske aru saada, sest me ise ju ka püstitame naabritega tarasid. Tuletagem meelde Eston Kohveri juhtumit, mille järel hakati Eesti idapiirile üle sajakilomeetrist ja 2,5 meetri kõrgusega piiret rajama. Kui see pole tarastamine, siis mis see on? Kui arvutusi tegema hakata (per kilomeeter ja per capita), siis oleme isegi kangemad tarastajad, kui USA.

Samuti on Leedu lubanud end taraga Kaliningradist ära lõigata ja ka see ei tundu kellelegi peale Moskva võimurite imelik. Õigemini on Kreml baltlaste tarastamistuhina peale lihtsalt irvitanud ja pidanud seda kalliteks lastemängudeks rahva raha eest.

Julgeolekuolukord Vene ja Balti riikide ning USA ja Mehhiko vahel pole võrreldav, kuulen kõlamas vastuväiteid. Kõik on suhteline – kui meil oleks narkokartellid Läti piiri taga, küll siis võrdlusi tekiks. Vähemealt sisejulgeoleku osas.

Miks meie võime, aga Trump ei või tarasid ehitada, kui ta oma nõunikega arvab, et nõnda saab oma riiki kaitsta?

Ilmselt näeme ka sel aastal valitsuse vahetumist

Pole vaja kuigi palju informatsiooni läbi töödelda, et saada aru – võimulolev koalitsioon kaua ei kesta.

Lubatud uute innovaatiliste tuulte asemel, mis peaks majanduskasvu kehitama ja kodanike heaolule kaasa aitama, näeme hoopis Keski püüdu kõik oma vanad ja hapuks läinud ideed realiseerida, mis aastate pikkuse vimmaga vürtsitatuna olid paisu taha kogunenud.

Seadusandlikul tasemel toimub metsik rapsimine. Imekspandava kiirusega muudetakse kõike, kasutades täiesti häbenemata eelkäijate ehk Reformierakonna väljamõeldud kobardamist ja ajades ettevõtjatel meele mõruks. Head tavad osapooltega nõu pidada ja seadusemuudatustega harjumiseks aega anda on saadetud kuradile.

Koalitsioonipartnerid IRL ja sotsid on seejuures kaotanud täiesti pea – rahandusminister Sester sahmib vasakule ja paremale ning sotsidel pole muud lauale panna kui Ossinovski oma nõukogude traditsioone täis variserliku alkoholipoliitikaga.

IRL on seejuures kaotamas kõike ja pärast järgmisi valimisi neil enam suure laua taha asja ei ole.

Peaminister Jüri Ratas on imelise innukusega astunud Edgar Savisaare saabastesse, tehes halli passi omanikele kniksu, aga kulla mees, need saapad on sulle ju suured! Ja sa ei saa neid enam ära ka võtta, sest Yana Toom napsab need endale.

Kõige kurvem on tekkinud olukorras see, et polegi enam poliitilist jõudu, keda tahaks riigitüüri juurde valida, aga uut hingamist oleks väga vaja. 

Andke meie pühad tagasi!

Ma ei tunne töötavat inimest, kes ei võtaks uue aasta algul väikese hasardiga kalendrit ette, et uurida, kuidas eeloleva kaheteistkümne kuu jooksul pühadega ehk ihaldatud vabade lisapäevadega asjalood on.

Enamasti selgub, et pühi torpedeerivad kas täielikult või osaliselt nädalavahetused, mis oleks niikuinii vabad. Käesoleval aastal langeb nädalavahetusele kas tervenisti või osaliselt viis püha, mis teeb muidugi paljudel meele kurvaks. Kas me siis tõesti oleme oma riiki nii kehvasti üles ehitanud, et ei vääri kodanikena isegi täisväärtuslikke pühi?

Eriti mõtlikuks muutub meel siis, kui oled tööl, aga sinu kolleegid naabermaades veel pikalt puhkavad.

Valitsusliidust kostub praegu arglikke hääli, et võiks võtta vastu otsuse nädalavahetusele langeva püha eest riigialamatele esmaspäeva vabaks anda. Lubatakse mõõta ja uurida mõju majandusele ning inimeste tervisele. Milleks?

Kodanikud, kes tunnevad, et neid on pühade osas nii Gregoriuse kalendri kui seadusandja poolt petetud, ei ole niikuinii kuigi produktiivsed päevadel, mis on neilt tegelikult röövitud.

Leian, et pikemad pühad mõjuvad perspektiivis rahvale pigem positiivselt. Kui siia lisada veel kodanikupalk ning Ossinovski võitlus joomatõvega, võime jõuda päris elamisväärse komboni.

Sarnasel teemal: Kolmepäevane nädalavahetus on kasulik.

e-Eestist on saamas Ehee-Eesti ehk jälle on vaja tõestada, et ma pole kaamel

Sotsiaalkindlustusamet kutsub inimesi, kes ei saa veel pensioni ja on töötanud enne 1999. aastat, tooma oma tööraamatud sotsiaalkindlustusametisse.

Esimene emotsioon on selline, et ametnikud pole jälle asju läbi mõelnud. Tegemist on ebameeldiva üllatusega kümnetele tuhandetele inimestele.

Mina kahjuks ei tea, kus või kelle käes mu tööraamat on ja ma ei oska ka öelda, kas need inimesed, kellega kunagi koos töötasin, üldse elavad, et saaksin nad käeotsas tunnistajatena Sotsiaalkindlsutusametisse tarida.

Ja kui nad enam elus ei ole, kas peaksin nende hauakivide fotod Sotsiaalkindlsutusametisse viima?

Tööraamat oli nõukogude sotsialistliku vabariigi igand ja ma tõesti ei ole osanud selle säilitamist või jälitamist tähtsustada, aga ilmselt oleks pidanud tagavaraks ostma ja tallel hoidma ka ENSV lipu. Selgelt on näha, et nõukogude ihalus on paljudes valdkondades maad võtmas.

Tõsisem küsimus on see, et miks meil ei ole oma vinges e-riigis juba ammu platvormi, kus iga töötaja saaks üle veebi näha ka neid tööaastaid, mis jäävad 1999. aasta eelsesse aega. Arhiivid on meil ju olemas.

Selle segase loo lõppu üks veidi naljakam asi ka. Olen kunagi näinud ühe inimese tööraamatus ametit „tupsutaja“. Pakkuge, mis tööd see mees tegi? Õige vastuse leiate foto alt.

Tupsutaja ametikohal töötaja pidi mööblivabrikus vati- või õlemadratseid kohevaks soputama, enne kui need müüki läksid.

Püha Jüri võitlused: „Me ooperit, me ooperit, me armastame ooperit!“ (12)

Mööda Lasnamäe kanalit ooperisse jõudmine ei võtnudki väga palju aega. Seltskond tatsus kannatlikult Kitse-Martinil sabas, sest too oli lubanud kaaslasi kindlustada kõigi mugavustega, mis ooperimajast leida võib. „Puhvetis on konjakit, tualettruumides vesiklosetid, rekvisiitide ruumist leiab sooje rõivaid,“ loetles ta.

„Ma hakkan juba peaaegu arvama, et igas kanalis ei peagi laev sõitma,“ hingeldas Praami-Urve hallidest seintest mööda kõmpides.

„Sellest nõukogudeaegsest armist siin maa sees saab veel kunagi meie riigi sümbol,“ ütles Irli-Margus: „Kindlasti paneme kuskile siia üles pronksist mälestustahvli kirjaga „Siitkaudu liikus maailma kõige pöördelisematel hetkedel läbi Lasnamäe ja otse lohe Reffi palge ette Püha Jüri võidukas salk“.

Lihtsalt Jevgeni turtsatas.

„Oli midagi öelda või?“ küsis Irli-Margus ja surus käed rusikasse.

„Niisama, nohu …“

„Ei-ei, ütle välja, ütle välja nagu mees mehele – mis sulle ei meeldi?“

„Jätke poisid oma kukepoks!“ sekkus Püha Jüri. „Õppige viisakalt käituma! Me läheme ikkagi ooperisse!“

„Ongi!“ toetas eelkõnelejat Keskmaa-Kaia. „Ooperis ei tohi kakelda ega etenduse ajal kommipaberitega krõbistada.“

„Tõepoolest, te olete nii ebakultuursed,“ nentis Saare-Ints. „Ma panin omal ajal selliseid teatrikülastajaid fuajeesse etenduse ajaks karistuseks hernestele põlvitama, et nad taipaksid lavakunsti tõelist olemust – erineval moel kannatamist.“

„Hakkame jõudma!“ kiirendas Kitse-Martin sammu. „Mökitamist on juba kuulda!“

„Mina mõtlesin, et ooperis ikka lauldakse,“ üllatus Ema Mailis ja hakkas ümisema:

„When will I love you?
My Lord, I don't know.
Maybe never, maybe tomorrow.
But not today, that's for sure.“

„Oo, Carmen!“ elavnes Taibu-Sven: „Ma poleks arvanudki, et sul sellised teadmised on.“

„Jõuluvana jaoks sai üht-teist selgeks õpitud,“ vastas Ema Mailis häbelikult.

„No nii, olemegi vist kohal!“ teatas Musta-Kadri. „Mine Martin sina ees ja näita meile, mida sa siin teed.“

„Ma olen siin nagu majavaim,“ ütles Kitse-Martin ja osutas ühele suurele heledapäisele mehele garderoobis: „Andres-poss, riputa külaliste mantlid nagisse!“

Kui saabujad olid end pisut sättinud, tutvustas Kitse-Martin oma valdusi. „Garderoobi te juba nägite, see siin on külmkamber.“

„Milleks ooperis külmkamber, kas reumaraviks?“ imestas Kauka-Sven.

„Oh ei, minu idee on see, et iga külaline saaks ooperist lahkudes tüki liha või liitri kitsepiima koju kaasa.“

„Aga repertuaari osas? Kas on ka mõtteid?“ küsis Saare-Ints.

„„Seitse kitsetalle“ juba jookseb. „Kits kärneriks“ käivad proovid … Siis tuleb ühe Madalmaa lavastajaga veel „Kitsejuust“.“

„Aga klassikat? Midagi, mille peale rahvas tormi jookseks,“ uuris Mendi-Andres.

„Muidugi, klassikat on ka, näiteks „Kalevipoeg ja kits“.“

„Püha Jumal!“ ohkas Püha Jüri. „Läheks nüüd puhvetisse saiakesi sööma.“

„Just, meie kitsejuustusaiakesed on väga head!“ rõõmustas Kitse-Martin. „Kõik minu kulul!“

Loe algusest peale.

Järgmised osad:
Püha Jüri võitlused: Võlur Savihall hakkab kõiketeadjaks(13)
Püha Jüri seiklused: Ordenisadu võtab oimetuks (14)

Värviliste autonumbrite aegu (Uute Eesti autonumbrite kategooriate loetelu esmaesitlus)

Kui ma mõtlen viimase aja kohalikele uudistele nagu ettevõtjate autonumbrite värvimine, siis jääb vägisi mulje, et meie ametnikud ja poliitikud on jõudnud oma kompetentsuse kõrgeimale astmele, kust edasi saab tulla ainult taandareng.

Aga kuna ma Eestist ära kolida siiski ei kavatse ja üritan siin hakkama saada iga riigikorra ajal, siis pakun välja oma versiooni autode riiklikust märgistamisest:

Tumeroheline taust valgete numbrite ja tähtede ning tükikese graniidiga paremas nurgas – EASi töötajad.

Exceli õrnroheline ruudustik pruunide tähtedega – Rahandusministeeriumi ning Maksu- ja Tolliameti töötajad.

Hall taust kollaste tähtede ja numbritega – Vabariigi valitsus.

Helesinine taust kuldsete tähtede ja numbritega – Eesti Evangeelne Luteri kirik.

Koobaltsinine taust tähtede ja numbriteta – Eesti Vabariigi president.

Õrnroheline taust roosade numbritega – ülejäänud ametnikkond.

Kollane taust punaste tähtede ja numbritega – ettevõtjad.

Kuldne taust vääriskividest tähtede ja numbritega – Eesti allilmaliider.

Salatiroheline taust valgete numbrite ja kollaste tähtedega – süütud mehed.

Tumepunane taust valgete tähtede ja numbritega – Valeri Kirss.

Sebratriibuline taust tähtede ja numbriteta – Tallinna Loomaaia töötajad.

Valge taust valgete tähtede ja numbritega – miinimumpalga saajad.

Oranž taust roheliste tähtede ja numbritega – kõik, kes on pärit Tartust, aga eelnimetatud kategooriate alla ei mahu.

Kaitsevägi ja Kaitseliit võivad jääda eelarveliste vahendite kokkuhoiu mõttes praegu kehtiva märgistuse juurde.

Alkohooliku päevik (piirilinna Valga näitel)

Tervise Arengu Instituut (TAI) on alkoholismi ennetamiseks ja raviks koostanud ühe lahendusena alkopäevikud, mida perearstide kaudu sihtgrupile levitatakse.

Alljärgnevalt toon teieni väljavõtte ühe Valgas elava virtuaalse alkohooliku päevikust. Tekst on redigeerimata, seega vabandan nende ees, keda häirib robustne sõnakasutus.

…

19. jaanuar

Ärkasin rämeda pohmelliga. Ilm on äärmiselt sitt. Pea valutab, aga tablettide ostmiseks raha ei ole. Vahtisin mitu tundi nagu tursk aknast välja. Lõuna paiku viisin eelmisel õhtul Pedeli järve äärest leitud taara Konsumisse ja saadud rahaga – 1,20 eurot – seadsin sammud Läti poole. Valka Alko 1000 poest ostsin kaks õlut ja kõndisin Eestisse tagasi. Bussijaama lähedal kohtasin Ennu, kes pakkus lahkesti viina, mille ta oli juba hommikul naaberriigist ostnud. Hakkas kergem ja tuju läks tublisti paremaks, võiks öelda, et isegi pidulikuks.

20. jaanuar

Naine karjus mu peale, sest olin eelmisel õhtul tema longerod ära joonud. Ma tean, kus ta neid peidab. Lubasin uued tuua, kui kunagi tööle saan. Tööd ei ole, sest nii väikese raha eest, mida siinkandis pakutakse, pole enesest lugupidaval mehel mõtet tööle minna. Lätis on palgad veel väiksemad. Küsisin naiselt raha, sest temal on õmblusvabrikus töö, aga ta ei andnud. Käigu persse! Jalutasin paar tänavavahet edasi ja nurusin ema käest viis eurot. Ütlesin, et hammas valutab ja pean rohtu ostma. Siis kõndisin jälle Lätti ja ostsin Alko poest ühe viina, mille jõin ära Eesti poolel.

21. jaanuar

Peavalu. Mõistus on otsas. Kuidas edasi elada? Naine rääkis jälle lahutusest. Lits, raisk! Käisin bussijaama juures ja Säde pargis – mitte midagi! Ilm on haige peaga eriti külm. Siis jalutasin Ennu juurest läbi, too oli ka kuival, aga ütles, et Ruts on Soomest teel koju. Oli teine Tartusse pidama jäänud. Annaks nüüd Jumal, et ta kogu palgaraha Taaralinna kõrtsidesse ei jätaks. Mul oli 38 senti ja Ennul 16. Vähe. Valga poolelt selle eest midagi ei saanud, aga Valkast saime ühe 52 sendise pilsneri. Eesti poolele tulles jalutas vastu Ragnar Kond. Ütlesime talle „Labvakar!“, aga ta pööras pea ära. Ülbeks läinud!

22. jaanuar

Eile saabus napilt enne kaupluste sulgemist siiski Ruts ja käristas meile kõigile välja. Mulle ja Ennule ostis viinad ja suured õlled, endale mingi ülikalli 12 eurose brändi, Riia balsami ja kohvri longerot. Kamba peale võttis veel ploki sigarette. Süüa mitte teragi. Jäime ööseks Läti poolele Rutsi tüdruksõbra Renate juurde, kes kutsub meid oma kuumadeks Eesti poisteks. Kirusime Ossinovskit. Mis edasi sai, ei mäleta.

23. jaanuar

Ärkasin hommikul Renate köögi põrandal ja mul oli külm. Kuni leidsin tõusmiseks tahtejõudu, mõtlesin sellele, et ma ei ole elus nii palju Lätis käinud kui viimase poole aasta jooksul. Kõik tänu meie valitsusele. Jooks rahulikult kodus, aga näed, ei lasta.

Kui püsti sain ja tasakaalu saavutasin, siis märkasin, et korteris ei olnud kedagi. Tõprad läksid ilma minuta edasi jooma. Aga kuhu? Eestisse või Lätti?

…

Ja siit minu küsimus: Kas aktsiisitõus ja müüdavate koguste piiramine päästab need inimesed?

Kivastiku majapidamisfilm* tegi uniseks

„Õnn tuleb magades“

Režissöör: Mart Kivastik

Tootja: Kopli Kinokompanii, 2016

TV 3 näitas eile õhtul Mart Kivastiku teist režisööritööd nimega „Õnn tuleb magades“.

Kuna ma kinno seda filmi vaatama ei jõudnud ja Kivastiku elukäsitlus mulle üldiselt meeldib, otsustasin kannatlikult teleka ees istuda ja telekanali lootusetult pikad reklaamivood välja kannatada.

Paraku kujunes ka film ise parajaks pingutuseks, sest seda vaadates täheldasin kohe paari Eesti filmile iseloomulikku joont. Esiteks aeglane tempo, sest film ei saanud ega saanud vedama ja kui ei saa vedama, siis on raske ka pauguga lõpetada – ühesõnaga, väga heade näitlejatega käsitletav keskealiste eneseotsingute teema hangus kahjuks lihtsalt ekraanile ära.

Teiseks tekkis mul tunne, et see kõik on juba kinoekraanidel sadu ja sadu kordi olnud, ainult et nüüd esitleti seda kohalikus kastmes.

See niinimetatud kohalikkus minu jaoks filmi päästis – ammuse Tartu elanikuna on ikka äratundmisrõõmu ja nostalgiat, kui tuttavaid kohti näed.

Kohtumisrõõmu pakkusid ka Islandi vaated. Tekkis ainult küsimus, et miks filmi olid valitud põhiliselt just need paigad, kus turistide horde ringi veetakse. Island oleks kindlasti pakkunud paremaid võimalusi keskealiste inimeste üksinduse väljendamiseks.

Terve filmi jooksul andis mu keha märku, et õnn tuleb tõesti magades – hirmsasti ajas haigutama. Kokkuvõttes annaks filmile hindeks tugeva koolipoisi kolme, sest nii-öelda majapidamisfilmi kohta on see täitsa tugev teos.

Kivastiku vähesest filmiloomingust jääb minu jaoks siiski parimaks „Üks mu sõber“. Järgmise filmi juures soovitan režissööril silme ees hoida näidendi „Gunn, Gunn, vana …“  motot – Vaade on tähtis!

*Majapidamisfilm – „Majapidamis-“ tähendab argist, halli, keskpärast ja sobib iseloomustamiseks paljusid igapäevaelu nüansse ja asju nagu näiteks majapidamisvein, majapidamisjuust, majapidamismuusika jne. Vastandina võib esile tuua sõnad nagu gurmee-, super- jms.

"Õnn tuleb magades" plakat. Kujundanud Kadri Nikopensius.

Külad tapetakse, inimesed heidetakse

Seoses haldusereformi ja valitsuse aktsiisipoliitikaga ning mõne ministri hullumisega on taas teravalt päevakorda kerkinud ääremaade külade saatus või õigemini küsimus, kas suurtest keskustest väljapoole jääbki üldse mingit elu.

Väikese kära saatel on kadunud mitmetest maapiirkondadest panga- ja postiteenused, nüüd on järg väikepoodide käes, sest iga päev toob näiteid sellest, kuidas mõni väikepood Lõuna-Eestis omadega enam ots-otsaga kokku ei tule.

Võime ju ülbelt öelda, et järelikult on kehv äri või oskamatud omanikud, investeerigu idufirmadesse, kus sealt  tuleb alles pappi.

Aga väikepood ongi omaette idufirma, rohujuuretasandi ettevõte, mis tagab kohalikele elementaarse tarnekindluse. Ajada siinjuures mingit iba sellest, et väikepoed varustavad vaid külajoodikuid viina ja õllega, on sügavalt vastutustundetu.

Kas keegi on mõelnud sellele, kui palju elab maal üksikuid vanainimesi või vanureid, kel lapsed kaugel ja endal keeruline kuskile suuremasse asulasse poodi toidu järgi sõita? Kui palju on lastega peresid, kel isa kaugel tööl ja igapäevase piima järgi ei saa linnas käia?

Kuule, aga meil on ju sotsiaalteenused, väidavad mõned. Jah on, aga kas me võtame inimestelt kogu nende väärikuse ja mandume ääremaadel sotsiaalteenustesse?

Minu arvates tuleks ääremaastumist käsitleda riikliku julgeoleku küsimusena, sest piirkondadesse, kus ei ole enam elanikke ja kommunikatsioone, tekib paratamatult vaakum, mida pättidel või välisvaenlasel on kerge oma eesmärkide saavutamiseks ära kasutada. 

Eesti bränd: Tumeroheline larakas sinimustvalgel?

Meie lugupeetud disainerid nägid tohutult vaeva ja mõtlesid paarisaja tuhande euro eest välja brändirahnu, mis väga paljusid inimesi šokeerib: Kole! Õudne! Arusaamatu! Milleks kulutati jälle rahva raha? Kas odavamalt ei oleks saanud?

Lappasin minagi uut brändi tutvustava kodulehekülje läbi, aga midagi väga jubedat ei avastanud, täitsa korrektne töö.

Samas ei näinud ma ka midagi ägedat, mille kasutamine Eesti tutvustamiseks võiks raja taga inimestel silmad üllatuseks suureks ajada.

Pigem ütleb juba rändrahnu kasutamine brändi kontseptsioonis ära, et tegemist on ühe kohmaka asjaga, mida peamiselt kõlbaks kasutada mingite turismibuklettide vms. juures, mis meie loodust promovad.

Kui ei ole ise lapse tegemise, sünni ja kasvatamise juures olnud, siis on muidugi raske öelda, miks ta just selline välja tuli nagu ta on – emotsioonitu.

Põhiline viga, mida mina näen, on uue brändi kommunikatsioonis. Esiteks avaldati brändilehekülg ainult inglise keelsena (Kas meil tõesti pole Eestis enam tõlke?).

Teiseks ei adutud, et laiad rahvahulgad näevad ja tahavad selles töös näha selget märki. Hiljem vabandada, et tegemist on kõigest šablooniga, tundub mannetu.

Kolmandaks, kui tegijad ei suuda brändi kommunikeerida, siis kas see ikka on hea bränd?

Mul ei tekkinud esitletud materjalide kasutamiseks mitte mingisugust inspiratsiooni, ometigi võiks selline asi ju õhinat tekitada.

Kahjuks ei saa ennustada loodule pikka iga, kuigi Praami-Urvel sellest kananahk ihule tuli.

Püha Jüri võitlused: Kõik ooperisse! (11)

Uusaastapidu võlur Savihalli Lasnamäe salakorteris lõppes järsku, kui maag teatas resoluutselt Püha Jüri jüngritele, et on surmani väsinud ja hakaku nood aga kohe astuma.

„Kuhu me niiviisi läheme? Väljas on külm ja tuuline! Mul hakkavad paljast õue minemise mõttest hambad plagisema,“ hädaldas Keskmaa-Kaia: „Pealegi pidid sa meile õpetama, kuidas lohe Reffist kergemini jagu saada.“

„Kõik tuleb omal ajal, las Reff magab praegu,“ teatas võlur: „Ja pealegi, teil on nüüd riigipoolne hambaravi toetus, las need hambad plagisevad.“

„Mina olen valmis küll lahkuma,“ ajas Ema Mailis selja sirgu ja nähvas Savihallile: „Eks reduta siin üksi nagu Lenin heinakuhjas! Meid ootavad suured teod!“

„Just!“ hõikas Lihtsalt Jevgeni: „Mina lähen vabastan maailma rahvad alkoholi küüsist! Järgmine aastavahetus tuleb kõigile karske!“

Riimi-Marko libistas seda kuuldes ehmunult pooliku pudeli kangemat kraami põuetaskusse ja pomises: „Kus ei ole surmatõbi, seal saab ikka viinast abi!“.

„Asume aga jälle teele,“ ärgitas Püha Jüri: „Üksik mägi on veel kaugel, peame tempot tõstma.“

„Aga mina ei tea, kas ma enam tahangi lohe Reffi tappa,“ ütles Taibu-Sven: „Mida loomakaitsjad pärast ütlevad?“

„Lohe pole loom, lohe on lind,“ ütles Tamme-Tarts: „Lööme raisal pead maha ja vormistame diagnoosiks linnugripi.“

„Kas see on ikka hea mõte?“ küsis Mendi-Andres: „Mina tulistaks kahuriga kõhtu, nii et rupskid nelja ilmakaarde lendavad.“

„Rahvapärimuse järgi tuleb lohel ikka pead maha lüüa,“ sekkus Saare-Ints: „Nii on dramaatilisem ja kultuursem.“

„Ei jõua teie plära kuulata, hakkame minema,“ ärritus Paragrahvi-Ummi: „Muide, Jevgeni, kuidas ma joodikuid vangistama hakkan, kui kõik karsked on? See ei lähe kohe mitte!“

„Miks te peate kogu aeg tülitsema,“ ütles Püha Jüri: „Miks teil peavad kogu aeg mingid oma seisukohad olema? Jääme ikka sõpradeks!“

Seltskond liikus õue ja hakkas mööda Lasnamäe kanali serva astuma. Nad ei jõudnud kuigi kaugele, kui Musta-Kadri märkas Kitse-Martinit lähenemas.

„On see unes või ilmsi?“ küsis Korbi-Miša ja puhastas prille.

„Kõss-kõtt, Kurat!“ lõi Ema Mailis jalaga vastu maad.

„Privet! See tähendab – ahoi!“ tervitas tulija rõõmsal meelel: „Mis te külmetate siin? Lähme ooperisse sooja!“

„Mis pagana ooperisse?“ küsis Kauka-Sven.

„Ooper on muusikaline lavateos, mida esitatakse reeglina ooperiteatris,“ sekkus Saare-Ints.

„Teame isegi! Aga ükskord oli ühel saarel telgis ka ooper,“ lausus Praami-Urve.

„Mismoodi sina, elukutseline kitsekarjus ühtäkki jala ooperimaja ukse vahele said?“ küsis Irli-Margus.

„Väga lihtne! „Hunti ja seitsmesse kitsetalle“ otsiti näitlejaid,“ selgitas Kitse-Martin.

„Sina mökitasid siis kõige valjemini?“ uuris Taibu-Sven põlglikult.

„Ei-ei, mina mängin hunti, kitsed tõin oma farmist! Täna on esietendus, tulge kaasa!“

„Pagan, mul oli juba enne eelaimus, et mingi jama loomakaitsjatega tuleb,“ ühmas Sven.

„Kas tohime minna?“ vaatasid ülejäänud küsivalt Püha Jürile otsa.

„Muidugi! Ooper pole küll korvpall, aga toimub ikkagi saalis,“ vastas viimane: „Kuule, Martin, sa oskad ikka üllatada!“

Loe algusest peale.

Järgmised osad:
Püha Jüri võitlused: "Me ooperit, me ooperit, me armastame ooperit!"(12)
Püha Jüri võitlused: Võlur Savihall hakkab kõiketeadjaks(13)
Püha Jüri seiklused: Ordenisadu võtab oimetuks (14)

Seaduste ostmise hinnatase paigas – ca 100 000 eurot per nägu

„Karli Lambot, Jaan Tallinn, Heldur Meerits, Margus Linnamäe, Aivar Berzin, Priit Alamäe, Parvel Pruunsild ja Vahur Voll annetasid igaüks Keskerakonnale, IRL-ile ja SDE-le 28 000 eurot ning Reformierakonnale 16 000 eurot.“ – EPL, 11.01.2017

Mitmed annetajad on kinnitanud, et raha anti erakondadele kolmanda lapse toetuse kehtestamise eest, mis on iseenesest üllas ja vajalik tegu.

Paraku tekib küsimus, et kui ärimehed poleks erakondadele raha lubanud, kas siis oleks seadus kehtestamata jäänud?

Ja veel üks küsimus: Millised teised seadused on kehtestatud annetuste eest?

Lihtkodanikuga hakkab natuke kõhe, et meil on võimalik Eestis siiski raha eest seadusandlust mõjutada, kusjuures summad pole ärivaldkonna mõõtmeid arvestades märkimisväärsed. Aga hinnakiri on nüüd laual – 100 000 eurot nägu ja poliitikud teevad, mida soovid.

Kas meie erakonnad on tõesti omadega nii põhja käinud ja vaesed, et selliseid kombinatsioone peab lastetoetuse sildi taha pugedes tegema? Väga piinlik!

Kui maakera köhib su peale

„Lõõmav saar“

Autorid: Jeff Kanipe, Alexandra Witze

Äripäev, 2014

Maailm on ärev ja see ärevus kandub (sotsiaal)meedia kudu vähem või rohkem meist igaüheni. Ümbritsev inforuum on täis igasugu jama, alates USA presidendi Trumpi tüütust säutsumisest, Yana Toomi kangelaslikkusest Süüriasse rahu toomisel ja lõpetades näiteks sellega, et üks uus praam riivas natuke sadamakaid.

Kui tahad üldises tohuvapohus kainet mõistust säilitada, siis on soovitav aeg-ajalt lugeda midagi, mis loob võrdlusi selle vahel, mis on ja mis võiks olla. Sagime siin nagu sipelgad oma männiokkaid pessa vedada, aga kuskil maakoore all pulbitseb tohutu energia ja piisab ühest võimsast vulkaanipurskest, et isegi Trumpil ja Putinil hakkaksid püksid püüli sõeluma.

Ühesõnaga, „Lõõmav saar“ on täitsa hea lugemine selleks, et end reaalsusesse tagasi tuua. Tsiteerin kirjastuse tutvustust:

„Laki purse on üks ajaloo suurimaid looduskatastroofe, kuid sellest pole kuigi palju räägitud. Mürgiaure välja sülitanud purse kestis kaheksa kuud, aga selle mõjud kummitasid kogu Euroopat veel aastaid, külvates inimeste seas surma koguni nii kaugel kui Niiluse ääres ning tekitades näljahäda, mis võis olla Prantsuse revolutsiooni üks vallandajaid. Kaheksa kuu jooksul tekitas Laki ajaloolise aja ühe suurima laavavoolu, millest piisaks, et matta Manhattan 250 meetri paksuse kihi alla. Laki paiskas õhku hinnanguliselt 122 miljonit tonni vääveldioksiidi, 15 miljonit tonni fluori ja 7 miljonit tonni kloori – see oli üks viimase 250 aasta suurimaid atmosfäärireostusi.“

Vot nii! Nende faktide valguses peaks ikka päris selge olema, et kunnid või presidendid ja üldse poliitikud on tegelikult kübemed tuules ja nende jutust või käitumisest ei tasu ilmtingimata pöördesse minna.

 Populaarteadusliku raamatu "Lõõmav saar" esikaas.

Miks peab küsima asju, mis on niigi selged?

Ühiskonnauuringute Instituut tellis Turu-uuringute AS-ilt 2016. aasta teisel poolaastal omnibuss-küsitluste, millele vastas kaheksasada 18-aastast ja vanemat Eesti Vabariigi kodanikku ja millega uuriti Eesti elanikelt, mida nad oma riigi kohta arvavad ja kas Eesti Vabariigi põhiseaduses kirjas olevad punktid lähevad neile praegusel ajal korda

Ja oh üllatust! Uuringust selgus tõsiasi, et eestlaste arvates on Eesti Vabariigi põhieesmärgiks tagada rahvuse ja kultuuri säilimine.

Sellise tulemuseni jõudmiseks ei pea küll geenius olema ega uuringufirmasid palkama. Ma olen seda kogu aeg teadnud, et enamik eestlasi nii arvab, millest nüüd Ühiskonnauuringute Instituudil sellised kõhklused ja kahtlused? Kas mingid ringkonnad loodavad, et oleme eurodirektiivide mõjul rahvusena lahustuma hakanud? Või tehakse kuskil Brüsselis siiski generaalplaane rahvusriikide hävitamiseks?

Kummaline, et selliste elementaarsete asjade väljaselgitamiseks kulutatakse maksumaksja raha ja üritatakse servapidi kahtluse alla panna meie arusaamad põhiseadusest.

Spaad panevad suhted proovile?

„Mina ei vii kunagi oma naist spaasse teiste meestega ühte tünni ligunema.“

Sattusin hiljuti vestluse keskele, kus inimesed arutasid, kuidas külmale ja pimedale Eesti talvele vastu seista. Räägiti põhiliselt kolmest teemast – D-vitamiin, reisid lõunamaadesse ja nädalavahetused spaamõnusid nautides.

Viimase teema juures läks üks härrasmees õige aktiivseks ja kinnitas, et ei ole kunagi spaas käinud ega kavatse sinna ka minna, kuna ei kannata sellist karjakaupa ühises saastas ligunemist. Kui tema öeldut täpsustama asuti, siis selgus, et tegelikult ei meeldi talle, kui tema naine kümbleb võõraste meestega ühes basseinis.

Ma ütleks, et seda pealt kuulnud seltskond isegi vakatas korraks. Inimesed ikka oskavad endale ise probleeme välja mõelda. 

Deja vu poliitikamaastikul

„Grupp aktiviste  on ligi pool aastat töötanud selle nimel, et luua veel sel aastal Eestimaa Rahvaste Partei (ERP) (Партия Hародов Эстонии, ПНЭ), millega minna 2019. aasta riigikogu valimistele.“ – Delfi, 06.01.2017

Kui mu mälu ei peta, siis on siinne vene kogukond üritanud terve Eesti iseseisvusaja organiseeruda ja poliitikas end maksma panna, kuid mitte midagi ei ole sellest välja tulnud.

Esiteks ei ole Eestis elavad venelased üks amorfne mass nagu eestlased neid enamasti kipuvad nägema, vaid läbilõige ühiskonnast, alates tööstuslumpenist ja lõpetades kõrgintelligentsiga. Väga raske on siin ühishuvi luua.

Teiseks ei toimi meil võimuvertikaal nagu Venemaal ja jumal tänatud, et Eestis ei ole veel võimalik bojaaride, kuberneride ja oligarhide kombel endale võimu lihtsalt osta, kuigi sarnaseid katseid, kus poliitikasse üritatakse sekkuda suure rahaga näeme oma erakondade näol mitmeid.

Aga  fakt on ka see, et peale Keskerakonna viimast kongressi on vene valijad jäänud natuke ripakile, ega usalda Keski valitud suunda. Yana Toom püüab küll meeleheitlikult tõmmeldes Lasnamäge oma selja taga hoida, kuid selleks, et reaalset alternatiivi pakkuda, peaks ta Brüsselist ära tulema.

Seega, nagu sügisel sai ennustatud, radikaalseim osa venelastest ihkavad luua oma parteid. Nüüd on see hetk käes ja vaatame, kuidas see mõjub meie poliitmaastikule. Pole võimatu, et venelased tõusevad kiiresti tegijate hulka, sest kui vaadata Vabaerakonna kampsunite sussisahistamist ja Irli kadumist, siis on ruumi küll, kus paugutada. EKRE-le aga tekib suurepärane võimalus vastandumiseks ja erakonna mõju kasvatamiseks.

Püha Jüri võitlused: Pohmelus hundisilmajalaveest võtab hoo maha (10)

„Tõuske ja särage!“ karjus võlur Savihall Püha Jüri jüngritele uusaastahommikul.

„Ära lärma!“ ägises Kauka-Sven taburettidest laotud magamisasemel kohmakalt teist külge keerates: „Lase inimestel magada, eelarveaasta alles algas!“

„Ajage end üles, lakkekrantsid!“ hõikas Lihtsalt Jevgeni, kes oli öösel võluri poolt pakutavat tulivett ainult moe pärast suhu võtnud ja siis selle salaja lillepotti süljanud.

Aaloe, millega võlur ilmselt oma haavu tupsutas, ilmutaski aknalaual väljasuremise märke.

„Pea lõhub, nagu oleks tormiga praamiga üle madaliku kihutanud,“ kurtis Praami-Urve. „Mida sa meile sisse jootsid?“

„Puhas kraam. See teeb teid tugevaks!“ kinnitas maag.

„Mis ei tapa, see teeb head, olgu need või katkus sead,“ urises kuskil põrandal Riimi-Marko.

„Mul hakkab vaikselt sinu majapidamisluulest villand saama,“ teatas Ema Mailis ja kriiskas: „Jeerum, kus mu soeng on? Kas keegi on mu soengut näinud?“

„Oli see vast raketikütus,“ maigutas Taibu-Sven suud: „Lükkas naistel lokid sirgeks nagu niuhti.“

„Kas retsepti saaks?“ küsis Saare-Ints, kelle arvates oli joogipärimust vaja säilitada järeltulevatele põlvedele. „Ma saadaks selle ERM-i või Livikosse.“

„Võlujoogil pole retsepti, nii nagu ka hakklihakastme tegemiseks pole juhiseid vaja – mõlemaid valmistatakse loomulikust intelligentsist,“ vastas võlur.

„Intelligentsi meil jagub,“ teatas Musta-Kadri. „Kas sa arvad, et me aru ei saa, miks sa meid täis jootsid?“

„Vannun käsi südamel,et mina olen jumala kaine,“ lausus Lihtsalt Jevgeni: „Pioneeri ausõna!“

„Kas sa võiksid kas või korraks oma vägivaldse lapsepõlve unustada ja eluga edasi minna,“ palus Paragrahvi-Ummi.

Korraga märkasid kõik, et nurgas konutav Püha Jüri ei olnud sõnagi lausunud.

„Juri, mis juhtus?“ küsis Korbi-Miša osavõtlikult: „Vaata, uus aasta on käes ja kõik on rõõmsad!“

„Valetad!“ käratas Mendi-Andres: „Mina olen täitsa kurb! Mul on häbi ja kassiahastus.“

„Mis sinuga on, Jürikene?“ tegi Keskmaa-Kaia meelast häält ja kõdistas torssis kaaslast lõua alt..

„Ma ei tea, kuidas inglise keeles öeldakse „Head uut aastat!“ plahvatas Püha Jüri: „Nõnda ei saa ma laia ilma minna ja inimeste elu paremaks muuta!“

„Ütle siis ladina tähtedega „S novim godom!“,“ soovitas Lihtsalt Jevgeni: „Kuuendik maakerast saab sellest väga hästi aru.“

„Just-just, selleni ma tahtsingi jõuda,“ itsitas võlur Savihall: „Maakera pöördub itta! Unustage oma „Äpinjuujeer!“ ja võtke uuelt aastalt vastu, mis teile pakutakse.“

Tamme-Tarts muheles rahulolevalt ja mõtles, et vähemaga kui Setumaa oblasti kuberneri kohaga ta ei lepi.

Järgmised osad:
Püha Jüri võitlused: Kõik ooperisse! (11)
Püha Jüri võitlused: "Me ooperit, me ooperit, me armastame ooperit!"(12)
Püha Jüri võitlused: Võlur Savihall hakkab kõiketeadjaks(13)
Püha Jüri seiklused: Ordenisadu võtab oimetuks (14)

Pangaorjuse järgmine grimass

Väljavõte 1. märtsist kehtima hakkavatest SEB kasutustingimustest:

50. Kliendi andmete hulka kuuluvad kliendi ees- ja perekonnanimi, isikukood, kontonumber, mobiilinumber, samuti kliendi mobiiltelefoni kontaktandmete loetelus olevad andmed, sealhulgas kontaktandmete loetelus olevate isikute mobiilinumbrid, aadressid, e-posti aadressid jne.

Ei kujuta ette, kui paljud inimesed mõtlevad sellele, mis asi on moodne orjus. Arvatavasti mitte väga paljud ja need vähesed, kes sellele mõtlevad, ei julge piiksatada, sest kardavad kõigevägevamaga ehk pangandussüsteemiga suhted ära rikkuda – hakkad vastu, ei saa laenu, krediitkaarte jne.

Moodne orjus on „The Matrix“-i eelne periood, mis ei ole tehnoloogiliselt nii arenenud, kui ulmefilmis kujutletakse, kuid kus pankade omanike kitsas ringkond kontrollib ja suunab läbi pangandussüsteemi kogu meie elu ning tegevust. Tänaseks on kogu Eesti rahvas Rootsi pankade kontrolli all ja vabadus, mille poole iseseisvuse taastamisel püüeldi, on tegelikult näiline. Vaba kodanik, kelleks me end kipume pidama, elab ja tegutseb väga piiratud ja kontrollitud ruumis.

Ka meie eliit on näiline – vaitsust ja Riigikogu on vaja vaid selleks, et siinne rahvakilluke kontrolli all hoida ja lahustada.

Meil ei ole tegelikult enam ei majandusvabadust ega tõelisi isikuvabadusi. Lähiajal oleme kaotamas kõige tähtsamat – sõnavabadust.

Ma ei tea, mida tahab teha SEB minu sugulaste ja sõprade andmetega, aga nüüd tunnen küll, et on mindud üle piiri.

Hakkame vastu või orjame edasi?

Suure kukeharja horoskoop 2017

Üheksakümnendatel, siis kui igasugune esoteerika jõudsalt pead tõstma hakkas, seisid paljud ajalehetoimetused dilemma ees, et kuidas täita lugejate nõudlust igasuguste ennustuste ja horoskoopide järele. Valdkonna spetsialiste ei olnud kuskilt võtta, välismaalt ennustusi sisse osta oli kallis ja nii tehti lehesabas ilmuvaid horoskoope tavaliselt ise – mõni reporter või toimetaja võttis õlled kõrvale ja lasi fantaasial lennata. Ja päris huvitav oli järgnevatel päevadel poole kõrvaga kuulda, kuidas mõni lugeja oma tähemärgi alla kirjapandut kommenteeris.

JÄÄR (21. märts - 20. aprill)

Tööasjades ja kodukaunistuses säilitad stabiilsuse, sest oled visa ja järjekindel. Raha jätkub. Suhetes võib esineda lühiajalisi katkestusi, milles kipud süüdistama valitsust ja halba ilma. Aprillis võib tekkida vastupandamatu soov hakata lillelapseks, kuid enne võilillede õitsemist saab mõistus võitu. Aasta lõpus võib tulla võit jõululoosiga.

SÕNN (21. aprill - 21. mai)

Sul on aeg-ajalt raske mõista, miks maailm su ümber muutub, seetõttu võid märtsis vajada psühholoogilist abi mõnelt sõbralt. Sel ajal tasuks vältida ööklubisid. Ametialaselt võib enne suve saabumist ees oodata edutamine või preemia. Selveri boonuspunktid ei tõuse üle kolme euro piiri. Sügistalvel võib esineda juhuslikku seksi. Aasta teises pooles terendab lennureis.

KAKSIKUD (22. mai - 21. juuni)

Veebruaris võib saabuda masendus, sest vajaksite ligimestelt rohkem tähelepanu kui saate. Kõikuvad meeleolud jälitavad teid suveni, kuni mängu tuleb suurem summa raha.

Suve keskpaik kisub kuumaks, aga mitte ilma, vaid uue suhte tõttu. Aasta lõpus toimub rahunemine. Oht üle süüa.

VÄHK (22. juuni - 23. juuli)

Sellel aastal õnnestub paigalseisu vältida ja üllatada oma kaaslasi uue väljanägemise või ootamatu ametiga. Majanduslikult ei ole võimalik edu saavutada enne maikuud, kuid alati on keegi, kes teid toetab. Võib juhtuda, et toetaja ootab vastuteeneid. Aasta teises pooles võib esineda kalduvust sooneutraalsusele.

LÕVI (24. juuli - 23. august)

Aasta esimeses pooles mõtestatud tegevused. Mais võib sattuda manipuleerimise ohvriks, soovitav on vältida vastamist tundmatutelt numbritelt tulevatele kõnedele. Suve teises pooles võib ette tulla ohtralt pidutsemist. Kontroll raha üle nõrk, aasta lõpus kalduvus ülekulutamisele ja purjutamisele.

NEITSI (24. august - 23. september)

Loovus on peaaegu kogu aasta jooksul tipus, aga viibite seetõttu suures segaduses, kuna ei suuda otsustada, kas tegeleda muusikaga, kirjandusega, maalimisega või lihtsalt sõduritele villaseid sokke kududa. Juunis teenite ära vastassugupoole naeratuse. Sügisel sport ja hasart.

KAALUD (24. september - 23. oktoober)

Sissetulekud kasvavad, aga ka kulutused suurenevad. Eriti tasuks jälgida kütuse ja toiduainete hindu vahetult enne jaanipäeva. Esimesel  poolaastal võib tekkida vajadus külastada perearsti. Augustis-septembris võivad ootamatult saabuva suve lõpu tõttu esineda ärajäämisnähud. Aasta viimane kvartal pidune.

SKORPION (24. oktoober - 22. november)

Aasta algul ootamatu läbikäimine vanade sõpradega või ekselukaaslastega, mis võib lõppeda kirglikult. Võib esineda vabandatavaid võlgnevusi. Mis tööga tuleb, see lustides läheb. Suvi meeleolult jahedapoolne. Sügisel planeeritud sünnipäev, mis sinu iseloomu arvestades võib lõppeda alles jõuludeks.

AMBUR (23. november - 21. detsember)

Vähe suhtlemist hoiab tervise korras, aga kodus on kord käest ära. Märtsis tekib tuhin külvata, kuid ettevaatust – mitte iga seeme ei lähe idanema! Kevadel rändavad mõtted tihti unistuste maale ja need päädivad suvepuhkusega, mille veetmisel on reaalsed ajalised piirid. Juulis võimalik reis metsa. Pimedatel aastaaegadel võib tabada vastupandamatu šokolaadiisu ja alkoholiga liialdamine. Aasta lõpp kahjuks mittemidagiütlev.

KALJUKITS (22. detsember - 20. jaanuar)

Aasta stardib sinust sõltumatult ja ainus ülesanne on majanduslikult ree peal püsida. Kõige suurem oht raha laenata on aprillis, sellest ilma jääda aga juunis ja detsembris. Mais võib tekkida hinges ärevus, mis kannustab reisi planeerima, kuid ära muretse, see läheb mööda. Septembris laekub ammu väljalaenatud raamat või jõuad ise mõned korrad normaalsel ajal töölt koju.

VEEVALAJA (21. jaanuar - 19. veebruar)

Mõte läheb lappama ja ei saa kahjuks enne aasta lõppu pidama. Hea, kui leidub inimesi, kes sinu ideedega suudavad kaasa joosta ja vahepeal võileibu teha. Majanduslikud väljavaated majandusteadlasi ei rõõmusta, kuid ometi õnnestub aasta lõpuks pangakontole väike sääst tekitada. Suvel pöörased seiklused, mille tulemusena tekib palju hingepiinu. Sügis viljakas, aga vilju lõikavad sinu sõbrad.

KALAD (20. veebruar - 20. märts)

Veebruaris võib esineda kahemõttelisi vihjeid otseselt ülemuselt. Kevad märg, kuid võib kaasa tuua gurmee-elamusi. Juunis on soovitatav vältida üle 10 miljoni euroseid ostu-müügi tehinguid. Sügise algul võib kuulda üllatavaid teateid, mis annavad elule uue suuna. Parimad pesupäevad on neljapäev ja laupäev.

Palju õnne! Need olid tõesti väga segased päevad!

“Päevad, mis ajasid segadusse”

Režissöör Triin Ruumet

Esilinastus aprillis 2016

Täna kuulutati kinos Sõprus välja Eesti Filmiajakirjanike Ühingu (EFÜ) aastapreemia Neitsi Maali laureaat. Pronkskuju ja Olympic Casino välja pandud auhinnaraha 2016. aasta parima Eesti filmi eest läks Triin Ruumeti debüütfilmile “Päevad, mis ajasid segadusse”.

Aplodeerin noorele naisrežisöörile, kelle käe all valmis stiilne, 90ndate nostalgiat täis draama, mis ei jäta külmaks kedagi, kes tollel ajal vähegi aktiivne oli.

Filmis toimuva kohta võin öelda, et see on veel üsna leebe kirjeldus sellest, mis taastärkava kapitalismi viljastavates tingimustes inimeste ja inimeludega juhtus.

Mulle meeldib kõige rohkem, et režissöör on superhästi suutnud ekraanile tuua tollase esteetika, alates toonaste väikeasulate kortermajade nurgatagustest pesunööride ning pinkidega ja lõpetades uusrikaste „mina olengi maailm“ käitumisega.

Mul tekkis filmi vaadates ka selline õõvastav tunne, et paljudes Eestimaa külades ongi elu 90ndatesse kinni jäänud.

Aga palju õnne veelkord!

Hakkame koolides haridusministeeriumi eestvedamisel lapsi kollitama?

„Noh, poiss, mis te täna koolis tegite?“

„Mängisime pagulasi! Õpetaja kustustas klassis tuled ja ütles, et on sõda. Kaisa tahtis kohe koju minna, Kersti kartis ja nuttis kogu aeg, aga mina ei kartnud, pugesin pingi alla peitu.“

Järgneb väljavõte ERR-i veebiportaalist:

„Haridusministeerium soovitab koolis lastele pagulastemaatikat selgitada rollimänge ning elavaid näiteid kasutades, näiteks avades klassis aknad ja kustutades tuled.

Kõigepealt kirjeldatakse lastele pimedat, külma ja kõledat ööd Serbia ning Ungari piiripunktis. Et olukorda veel elavamaks muuta, võiks välja lülitada valguse ning aknad lahti teha. Piirile on jõudnud suur grupp äsja sõja käest pääsenud süürlasi. Pagulased kannatavad nälja, külma ja väsimuse käes, neil on vähe raha ning dokumentidest kaasas kõigest pass, vahendavad ERR-i raadiouudised.

Õpilased jagatakse gruppidesse. Ühed võtavad endale pagulaste rolli, nad on meeleheitel, nende lapsed nälgivad ja neid endid ähvardab kodumaal surm. Teised on immigratsiooniametnikud, kes peavad otsustama, kas põgenikke üle piiri lubada või mitte. Juhendi järgi on mängu eesmärgiks hoida solidaarsust inimeste vastu, kes on sunnitud lahkuma oma kodumaalt.“

Quo vadis, Eesti rahvas?

Haldusreform andis lollidele tiivad

„Kui elada ainult oma lollusega, mujale kippumata, siis pole sellest suurt lugu, et loll oled.“ – Charles Bukowski

Kuigi valitsus raporteerib, et haldusreformi esimene etapp on õnnestunud suurepäraselt, näitab protsessi pimedam pool, et paljudes maapiirkondades on tõesti viimnepäev käes, kuna ajud on maalt lahkunud ja kohalikku võimu esindavad gängid teevad rahva arvamusega, mis aga pähe tuleb.

Selle tõestuseks võib nimetada kümneid valdu, kus vallavanem või volikogu panevad hullu ja üritavad möödapääsmatutele muutustele vastu seista sellega, et keelduvad teiste omavalitsustega liitumast või siis üritavad isiklikul pinnal kasulikke liitumisleppeid sõlmida. Mõnus on olla ju oma 800 pealise lambakarja kunn, ühe jalaga riigi palgal ja teise jalaga oma isiklikus äris. Ma olen päris kindel, et see, mida KAPO on kohalikest omavalitsustest leidnud ja mida korruptsiooniks võib pidada, on kõigest jäämäe tipp. Rehepapid oskavad väga hästi oma lehma lellepoegadega kasulikke skeeme maskeerida.

Ja mis seal salata, ka haldusreformi pooldajate ridades kobrutab täielikku lollust. Kui vaadata, milliseid piire veetakse ja millistele nimedele mõned uued vallad pretendeerivad, tuleb ahastus peale – kas me tõesti pole kolhooside loomise tasemest vahepeal kõrgemale kasvanud? Öelge mulle palun kohalikud volinikud, mis nimi on Kehtnakandi vald või mis surrogaat on tulevane Paide linn, mis hakkab osaliselt koosnema küladest?

Paljudes piirkondades hävitatakse reformi üle jala tehes rahva ajalooline mälu ja asemele sünnib tõeline haldusgräpp. Kõike seda sellepärast, et ühed ei taha ja teised on lihtsalt lollid.

Ühte Eesti piirkonda kutsutakse Lollidemaaks, äkki tahaks keegi selle oma valla nimeks võtta, tõmbaks vähemalt turiste ja irvhambaid ligi?

Eesti maapõu on viikingite hõbedast pungil

„Viikingiaja aarded Eestist“

Idateest, rauast ja hõbedast

Autor: Mauri Kiudsoo

Kirjastus Äripäev, 2016

Kuna mul viikingivaimustus vaikselt kuskil taustal kogu aeg tiksub, siis lugesin mõnda aega unejutuks Mauri Kiudsoo raamatut Eesti pinnalt leitud viikingiaja aaretest. Unejutuks sobis see teos hästi, sest on kirjutatud sellises akadeemilises vormis ja nõudis kohati pingutust, et teemaga süviti minna ja nii tuli uni tavaliselt enne kui järgmine peatükk.

Natuke tekkis mul lugejana kahtlus, et tegemist on mingi kraadi kaitsmiseks mõeldud teadustöö mugandatud variandina. Igatahes on sisu selles raamatus pisut raskepärasemalt esitatud, kui üks laiematele massidele suunatud populaarteaduslik raamat eeldaks. Selles mõttes oli samuti Äripeva välja antud John Haywoodi „Viiking. Põhjala sõdalase mitteametlik käsiraamat“ palju muhedam teos.

Tegelikult on autor kõvasti vaeva näinud ja pigem viskaksin kivi toimetaja kapsaaeda, kes võinuks akadeemilisust veidi rohkem lahustada, seda enam, et raamatu kujundus on väga kena.

See, et meie riigi territooriumil omal ajal viikingid möllasid, pole mingi uudis, aga nimetatud teose suurim üllatus oli leitud aarete rohkus. Tekkis kohe mõte, et palju seda karmide meeste hõbedat veel meil maa sees võib olla?

Huvitavad olid ka muistsete asulapaikade ja aardeleidude kaardid ning tore tõdeda, kui avatud maailm juba tegelikult viikingiajal oli. Leitud aarded sisaldavad münte, mis on pärist müstilistest kohtadest, kuhu esmapilgul poleks Läänemere ümbruse asukail nagu mingit asja olnud.

Kokkuvõttes on „Viikingiaja aarded Eestist“ põnev lugemine meestele ja tore muinasehete uudistamise album naistele.

Möödunud blogiaasta popimad postitused – Head uut blogiaastat!

Tegin kokkuvõtte, milliseid teemasid inimesed kõige meelsamini minu blogipostitustes jälgivad. Isikliku kogemuse põhjal on kõige loetuimad raamatuarvustused ja sellised elulised päevakajalised teemad, järgneb poliitika. 

Ilmselt võidaks juurde palju lugejaid, kui peegeldada blogis kollaseid uudiseid ja neid kommenteerida, mis pole mulle siiski meeltmööda. 

Aga eelmise aasta loetuimad „Päevaterade“ postitused olid järgmised:

1. Bulgaaria ei ole mu arm
2. Vilistlaste kokkutulek ehk appi, mis mu esimese armastusega on juhtunud?
3. Pekske Kadastikku, Kadastik oli päälik!
4. Iseteeninduskassad: Astu ligi ja mõnita end ise!
5. Appi! Soomlased kaotavad koolist ainetunnid