Seoses haldusereformi ja valitsuse aktsiisipoliitikaga ning
mõne ministri hullumisega on taas teravalt päevakorda kerkinud ääremaade külade
saatus või õigemini küsimus, kas suurtest keskustest väljapoole jääbki üldse
mingit elu.
Väikese kära saatel on kadunud mitmetest maapiirkondadest
panga- ja postiteenused, nüüd on järg väikepoodide käes, sest iga päev toob
näiteid sellest, kuidas mõni väikepood Lõuna-Eestis omadega enam ots-otsaga
kokku ei tule.
Võime ju ülbelt öelda, et järelikult on kehv äri või
oskamatud omanikud, investeerigu idufirmadesse, kus sealt tuleb alles pappi.
Aga väikepood ongi omaette idufirma, rohujuuretasandi
ettevõte, mis tagab kohalikele elementaarse tarnekindluse. Ajada siinjuures
mingit iba sellest, et väikepoed varustavad vaid külajoodikuid viina ja õllega,
on sügavalt vastutustundetu.
Kas keegi on mõelnud sellele, kui palju elab maal üksikuid
vanainimesi või vanureid, kel lapsed kaugel ja endal keeruline kuskile
suuremasse asulasse poodi toidu järgi sõita? Kui palju on lastega peresid, kel
isa kaugel tööl ja igapäevase piima järgi ei saa linnas käia?
Kuule, aga meil on ju sotsiaalteenused, väidavad mõned. Jah on,
aga kas me võtame inimestelt kogu nende väärikuse ja mandume ääremaadel
sotsiaalteenustesse?
Minu arvates tuleks ääremaastumist käsitleda riikliku
julgeoleku küsimusena, sest piirkondadesse, kus ei ole enam elanikke ja kommunikatsioone,
tekib paratamatult vaakum, mida pättidel või välisvaenlasel on kerge oma
eesmärkide saavutamiseks ära kasutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!