„Lõõmav saar“
Autorid: Jeff Kanipe, Alexandra Witze
Äripäev, 2014
Maailm on ärev ja see ärevus kandub (sotsiaal)meedia kudu vähem
või rohkem meist igaüheni. Ümbritsev inforuum on täis igasugu jama, alates USA
presidendi Trumpi tüütust säutsumisest, Yana Toomi kangelaslikkusest Süüriasse rahu
toomisel ja lõpetades näiteks sellega, et üks uus praam riivas natuke
sadamakaid.
Kui tahad üldises tohuvapohus kainet mõistust säilitada,
siis on soovitav aeg-ajalt lugeda midagi, mis loob võrdlusi selle vahel, mis on
ja mis võiks olla. Sagime siin nagu sipelgad oma männiokkaid pessa vedada, aga
kuskil maakoore all pulbitseb tohutu energia ja piisab ühest võimsast
vulkaanipurskest, et isegi Trumpil ja Putinil hakkaksid püksid püüli sõeluma.
Ühesõnaga, „Lõõmav saar“ on täitsa hea lugemine selleks, et end
reaalsusesse tagasi tuua. Tsiteerin kirjastuse tutvustust:
„Laki purse on üks ajaloo suurimaid looduskatastroofe, kuid
sellest pole kuigi palju räägitud. Mürgiaure välja sülitanud purse kestis
kaheksa kuud, aga selle mõjud kummitasid kogu Euroopat veel aastaid, külvates
inimeste seas surma koguni nii kaugel kui Niiluse ääres ning tekitades
näljahäda, mis võis olla Prantsuse revolutsiooni üks vallandajaid. Kaheksa kuu
jooksul tekitas Laki ajaloolise aja ühe suurima laavavoolu, millest piisaks, et
matta Manhattan 250 meetri paksuse kihi alla. Laki paiskas õhku hinnanguliselt
122 miljonit tonni vääveldioksiidi, 15 miljonit tonni fluori ja 7 miljonit
tonni kloori – see oli üks viimase 250 aasta suurimaid atmosfäärireostusi.“
Vot nii! Nende faktide valguses peaks ikka päris selge
olema, et kunnid või presidendid ja üldse poliitikud on tegelikult kübemed
tuules ja nende jutust või käitumisest ei tasu ilmtingimata pöördesse minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!