Maailmas võtab üha hoogsamalt võimust nomofoobia ehk haiglaslik
hirm mobiiltelefonita jäämise ees. Seda ärevushäiret on rohkem täheldatud Aasia
kandis, aga usun, et Eestist leiab ka kindlasti terve hulga nomofoobikuid. Meil
lihtsalt pole seda teemat väga uuritud.
Kui mõtlema hakata, siis on päris kole lugu, kui nutifon
võtab võimu sinu elu üle ja hakkab täiega käitumist ning otsuseid mõjutama. Kas
polegi see aeg siis juba käes, mil robotid jämeda otsa enda kätte haaravad –
asjade internet on ukse ees ja on mõne aasta küsimus, kui külmkapid meile tööle
helistama hakkavad ning kurdavad aeguma hakkava piima üle. Tulevik on juba
kohal.
Telefonita jäämine ei oleks katastroof, kui me ei liiguks
ühiskonna poole, kus inimesed ei oska näost-näkku suhelda ja on tehnoloogia
arengu tulemusena muutunud järjest üksikumateks. Meil on justkui kõik olemas:
läpakad, tahvelarvutid, nutifonid, pulsikellad … aga pole seda lähedast
inimest, kes sind õigesti mõistaks.
Teine probleem on nooremate põlvkondade kiire kaugenemine
elusloodusest isegi sellises loodusrikkas riigis nagu Eesti. Paljud ei oskagi
enam ilma äppideta hakkama saada – seenele seeneäpiga, ilmavaatlused ilmaäpiga,
toidutegemine toiduäpiga …
Reaalse maailma tajumiseks ja meelte kainestamiseks soovitan
mõnel päeval teadlikult jälgida oma mobiilikasutust. Võtke paberileht ja pange
kohe kirja, palju tegite kõnesid, saatsite sõnumeid, lappasite Facebooki või
muid suhtluskeskkondi, vaatasite uudiseid jne. Kui võimalik, pange kirja ka
kõikideks tegevusteks kulunud orienteeruv aeg. Uskuge, saate enda kohta nii
mõndagi teada, vähemasti vastuse küsimusele kuhu see aeg küll kaob ja miks
mõned asjad ei edene nii kiiresti kui sooviks.
Ilmselt on keegi juba kuskil kribamas raamatut „Kuidas
nutifonita ellu jääda?“. Tegemist on kindlasti raamatupoodide tulevase müügihitiga.
Kui taoline teos ilmub, loosin oma blogi lugejate vahel välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!