Fotografiska Tallinn – sügav kummardus ja aplaus maaletoojatele!

Juuni teises pooles avas Tallinnas oma esinduse Stockholmis asuv ülipopulaarne fotokunstimuuseum Fotografiska, tõstes sellega juba legendaarseks muutunud Telliskivi loomelinnakus asutuste ja keskkonna sünergia uuele tasemele.

Tähelepanuväärne on fakt, et tegemist on esimese Fotografiskaga, mis avati väljaspool Rootsit ajal, mil ootelehel on veel London ja New York.

„Fotografiska on Stockholmi juurtega rahvusvaheliselt tunnustatud fotokunstikeskus. See on kohtumispaik, kus saavad kokku kunst, hea toit, muusika, disain ja avatud mõtteviis. Fotografiska Tallinna kontseptsioon hõlmab näituste ja ürituste ala, kohvikut, restorani ning fotokunsti- ja kingipoodi,“ kirjeldavad tegijad ise oma ettevõtmist.

Mul õnnestus viibida Fotografiska Tallinn avamisel ja nädal hiljem süvenenumalt tutvuda esimeste näituste ning vastavatud restoraniga.

Pean tunnistama, et taoline fotokunstimuuseum oli meie pealinnast just puudu ja sobib Telliskivi loomelinnaku keskkonda nagu rusikas silmaauku.

Hoonesse sisenedes võtab külastajaid vastu avar fuajee, kust leiab kohviku ja muuseumipoe teemakohaste suveniiride, trükiste ja muude külastajaid meelitavate kaupadega.

Näitusesaalid paiknevad kõrgematel korrustel. Avalöögina saab külastaja näha Jimmy Nelsoni fotonäitust „Austusavaldus inimkonnale“. Täiesti omaette klass on tunnustatud Soome fotograafi Pentti Sammallahti näitus „Kauge maa“. Esindatud on veel soomlanna Anja Niemi ja meie varalahkunud Anna-Stina Treumundi fotokunst.

Täiesti lummavalt on lahendatud näituste valgustus – kohati oleks inimesed eksponeeritavatel fotodel justkui elus, kaameraga tabatud hetk näib käeulatuses oleva paralleelmaailmana.

Restoranis, mis panustab kohalikule toorainele ja säästlikule eluviisile, leidus põnevaid maitseid nii toidu kui veinide hulgas, kuid tundus, et menüü ei ole veel paika loksunud. Seda väikest ebakõla kompenseerisid aga omapärase nurga alt vaated Tallinnale.

Üllatav on see, et Fotografiska Tallinn suletakse tööpäeviti alles 23.00 ja nädalavahetusel tund peale südaööd – seega pole võimalik argiaskeldustega kuidagi muuseumi külastamata jätmist välja vabandada. Soovitan külastada!

Kõhutäis võikut vanalinna väravast

Värav Coffee and Toast

Väike-Rannavärav 4, Tallinn

Avatud E-R 7.00-17.00

Vahel on väga tore avastada midagi ootamatut ja head nagu näiteks väike kohvik Tallinna vanalinna ühes sadamapoolses väravas. Aus oleks isegi öelda, et nii parkla kui vanalinna väravas, sest söögikoht võitleb ruumi pärast kõrvaloleva autoparklaga.

Viimane asjaolu mind eriti ei häirinud, pigem oli isegi põnev vaadata, kuidas sellistes oludes on võimalik suisa gurmeetoitu pakkuda.

Kohvik positsioneerib end kui hommikusöögi- ja brantšikoht, aga tutvustab oma võimalusi ka smuuti- ja mahlabaarina. Tellisin suure lõhevõileiva (külmsuitsulõhe, avokaado, feta juust, sidrun, oliiviõli, tšillihelbed) ja ei pidanud pettuma – kõik see kokku maitses päikeselises pärastlõunas terrassil istudes suurepäraselt. 

Menüüs olid veel pesto- ja hummuseleivad, mida kavatsen ka kindlasti proovida.

Värskeltpressitud mahlad ja smuutid tundusid ka väga isuäratavad.

Kohvikule on väga hea ligipääs auto ja jalgrattaga. Lubatud on lemmikloomad.

Toit *****
Klienditeenindus *****
Hinnatase ****

Interjöör *****
Asukoht ****
Vaatamisväärsused ****

Värav Coffee and Toast - seest väike, maitsetelt suur.

Postkastiajastu lõpp

Ühel varahommikul ärkasin maakodus kõva prõmmimise peale. Välisuks värises ja vanad puitaknad pidid seinast välja kukkuma. Mõtlesin, et nii võib ukse taga lõhkuda üksnes kohtutäitur või naabrinaise armukade mees, aga ei olnud kumbki. Oli hoopis Omniva pakiautomaat, mis vilgutas tulesid ja sülgas mulle jalge ette värske ajalehe.

„Miks sa seda postkasti ei torganud?“ küsisin automaadilt. „Ma oleks veel tunnikese maganud!“

Masin urises midagi vastuseks, kuid ära ei läinud. Mõtlesin, et ilmselt ootab jootraha, aga asi tundus imelik, sest postiljon ei küsinud ajalehe toomise eest kunagi meelehead. Ükskord andsin ise vabatahtlikult ühe lihava tomati, sest olin parajasti kasvuhoonest tulnud, kui postitooja värava taha sattus.

„Aitäh, aga hakka nüüd astuma!“ käratasin pakiautomaadile.

See justkui kõikus natuke, aga jäi siis vait.

„Eks sa istu siin trepil, ega ma kade ei ole!“ lõin ukse kinni ja siirdusin kohvi keetma.

Möödus mõni minut ja taas prõmmiti uksele.

Rebisin ukse lahti, selle taga kükitas ikka veel Omniva pakiautomaat, aga veelgi agressiivsema olemisega – midagi surises ja ragises, ühest sahtlist tuli auru, kuni see äkki avanes ja sealt kohvitops välja ilmus.

„Kas sa loed mu mõtteid?“ küsisin automaadilt. Olin meelitatud, sest ei pidanud ise kohvi keetma. Ütlesin siiski tehnikaimele, et jooki pole ma tellinud, ega kavatse ka selle eest maksta. Masin vaikis.

„Ei noh, passi edasi!“ lõin jälle ukse kinni.

Kui olin hommikusöögi ära söönud, tahtsin minna aeda tööle, kuid välisust avades avastasin, et pakiautomaat püsib nagu naelutatult ukse taga ja ma ei saa majast välja.

„Tee ruumi, kolakas!“

Automaat ei liikunud paigast. Nügisin seda õlaga, aga jõudu jäi väheks. Ilmselt olid sahtlid kõik saadetisi täis.

Äkitselt pööras automaat küljega minu suunas ja rammis end ebaviisakalt uksest sisse, otse elutuppa.

„Pea hoogu, kuradi kapp!“ Üritasin sissetungijat tagasi tirida, kuid me mõlemad kaotasime tasakaalu ja automaat vajus mulle peale, nii et kondid ragisesid. Jõudsin karjatada vaid „Appi, Omnivaaaaaaa …“ ja kaotasin meelemärkuse.

Mõni aeg hiljem, kui silmad avasin ja seletamatut kergentustunnet tajusin, meenus mulle, et president kutsus hiljuti üles arutlema ja mõtlema robotitega seksimise teemal.

Seejärel kobasin hirmunult kätega alakeha.

Omniva pakiautomaat veeres samal ajal vaikselt surisedes majast välja ja tema kõige väiksemas sahtlis oli pakike Geenivaramu jaoks, minu nime ja triipkoodiga etikett peal ja puha.

Kiri peaministrile: Kallis Jürikene!

Nagu Sa ilmselt juba tead, ei ole Eesti rahvas kunagi nii hästi elanud kui praegu – raha tuleb otse seinast, toitu saab poest ainult piiksu eest ja krõpsu jagub kõigile.

Ometigi oled sa osa inimestest suutnud üles ärritada, sest valmistud ühte heitma isamaaliste meestega, kellel sookollide pesakond rihma otsas.

Kannika-Uuno väitis alkoaktsiisi surnud poe kõrval asuvates postkontori varemetes eile külarahvale, et varsti ei saagi enam roostes poltide lahtileotamiseks Coca-Colat osta, vaid peab jälle „Kellukese“ peale üle minema.

Keegi teadis öelda, et kui ekre valitsusse pääseb, siis tuleb kohvi ja kakao asemel jahvatatud männikoore multši pruukima hakata.

Ja ekleeri nimeks pannakse „ekreel“. Jube!

Jah, rahval on hirmud suured.

Jüri, ma ei mõista hukka meeste armastust, kuigi see on inimsoo jätkamise mõistes üks tühipaljas paugutamine. Mina tean, et tegelikult tahad sa Eesti inimese elu veel paremaks muuta.

Soovin sulle seejuures head nõu anda: Ära nende ekre trollidega küll tegemist tee! Pooled neist on pärit siitsamast lauda tagant soost – seal on igasugu sortse ja kolle ning isegi üks vana kolhoosiesimees, kes juba mitukümmend aastat mülkast oma kadunud kummikut otsib.

Ekre naised, muide, polegi päris naised, vaid virvatulukesed – meelitavad su laukasse ja siis marineerivad sind seal nagu kurki ning lõpuks panevad Kaitseliidu õppustel supi sisse.

Ära saa minust valesti aru – Eesti elu tärkaski soodes ja rabades, aga sealt ei kõlba otse Toompeale marssida, sorts peab vahepeal inimeseks saama. Selleks on vaja teda kasida ja talutööle sundida. Sa oled ju meie tüvifilmi „Nukitsamees“ kindlasti näinud.

Lõpuks, kui sortsil on tekkinud tööharjumus ja alfabeet selge, alles siis võib ta pürgida valitsusse.

Nii et mõtle, Jüri! Pane pea tööle! Meie küla eided seisavad sinu selja taga nagu puuriit või piiritara – ei karda me preksitit ega artriiti, ei pagulasi ega pensionisaammaste ümberkukkumist.

MAALI

PS.

Sa oled raadiumis rääkinud mingitest punastest joontest, mis justkui igal sammul silme ees virvendavad. Kardan, et Kihnu Virve on su südamesse pugenud, aga armukade ma ei ole.

Vaata seda pilti silmi pilgutamata - 

kui puud roheliseks muutuvad, on kevad käes.

Valimised 2019

Aeg on parafraseerida klassikuid:

Valida või mitte valida?- See pole küsimus!
Mis oleks üllam: Vaimus taluda
kõik maksutõusud, mida valitsus paiskab...
või lastes käed jõuetult rippu ja
riik lõpetada? Valida, loota.
Muud midagi! Sest nõnda käitudes
kaoks hingepiin ja võimalus kellelgi öelda,
et sa ei ole Eesti jaoks midagi teinud.
See oleks samm, mis teeb sinust
tõelise kodaniku. Valida, loota? -
Jah loota! Võib-olla õnnemaadki näha …

Foto: Alari Teede

Meil on nüüd oma dopingudünastia

Olen terve elu olnud suusatamise fänn ja rõõmustanud meie tippsportlaste edu üle suurvõistlustel. Medal MM-ilt või olümpiamängudelt on ühest küljest küll sportlase ja tema treeneri isiklik suursaavutus, kuid väga oluline võit ka Eesti taolise väikeriigi jaoks nii tuntuse kui rahva eneseteadvuse ja -väärikuse seisukohalt.

Just viimast – rahva eneseväärikust – tahaks eriti rõhutada.

Paraku on mitmed meie suusasportlased, -treenerid ja -ametnikud tegelenud viimased aastad üksnes sellega, et hägustada avalikus ruumis aususe, väärikuse ja sõnapidamise mõisteid. Eelmisest suusakoondise dopinguskandaalist saime teada, et kõike on võimalik kõigega õigustada ja JOKK-skeemid töötavad hästi ka selles valdkonnas. Vahele pole jäänud, järelikult pole varas ja võib isegi Riigikokku kandideerida.

Raske on uskuda, et seekord läheb teisiti.

Mul oleks täiesti ükskõik, kui isa ja poeg kuskil Nuustaku saunas üksteist süstiksid ja pärast suusarajal mõõtu võtaksid, et kumb on parem.

Aga mul ei ole ükskõik, kui nad sponsorite ja maksumaksjate raha eest avalikult rahva hinge roojavad ja Eestit maailma silmis jalge alla trambivad.

Kas puhast sporti ongi enam olemas? Kas ideaalidel on tänases maailmas kohta? Usk sellesse, et inimvõimeid saab moodsal ajal spordis proovile panna šarlatanide ja keemikute abita, jääb üha väiksemaks, aga loodan siiski, võib-olla liiga naiivselt, et kuskil teeb trenni üks väike poiss või tüdruk, kes toob tulevastel suurvõistlustel eesti rahvale kastanid tulest välja ausal moel.

#ma ei usu Veerpalu #ma ei usu Alaveri 

#ma ei usu Kristiina Šmigun-Vähit #dopingudünastia

Avalikustati valdkonnad, milles iga eestlane on kompetentne

Anonüümseks jääda sooviva ülikooli teadlased viisid portaalide kommentaariumite ja arvamusartiklite põhjal läbi uuringu, millest selgus, et eestlased omandavad juba emapiimaga kompetentsi ühiskonnale olulistes valdkondades.

Peamised valdkonnad, mida kõik inimesed isegi asjaosalistest paremini tunnevad, on järgmised:

Poliitika

Medistsiin

Korrakaitse

Meedia

Majandus

Psühholoogia

Kliima

Nii selgub uuringust, et igaühes meist peitub Eesti parim poliitik, kirurg, politseinik, ajakirjanik, ettevõtja, suhtenõustaja või ilmateadustaja. Väga huvitav on uuringu juures veel fakt, et alkoholi tarbimise käigus saavutasid mõningad kompetentsid uuritavatel isikutel lausa briljantse taseme, võimaldades neil kehastuda konkreetselt näiteks presidendiks, politseiameti direktoriks või Taimi Paljakuks.

Järgmiseks on teadlaste ülesanne nimetatud kompetentsid Eesti arengusse kaasata, kuid enne järgmise sammu astumist oodatakse ära uuring kanepi legaliseerimise mõjudest Kanada ühiskonnale.

Iga eestlane on iseenda kompetentsikeskus.

Muinasjutt plagiaadist ja kuradist

Väikeses Läänemere riigis elas kord noormees, kes tahtis kangesti kõrgharidust omandada ja poliitikas kätt proovida. Kutseharidus talle ei sobinud, sest kes see ikka oma käsi tööga määrib.
Pealegi, pisukese riigi poliitilisel maastikul ei võetud neid inimesi, kes oma kätega midagi valmis suutsid teha, eriti tõsiselt. Olulisem oli endast lihtsalt tark mulje jätta.

„Saaks või bakagi tehtud, paistaks teiste seast intelligentsem välja,“ mõtles noormees.

Ühel kevadel, pärast aastate pikkust käänuliste akadeemiliste radade läbimist, jõudiski kätte saatuslik hetk, kust bakalaureusetöö kirjutamist ei olnud enam võimalik edasi lükata. See oli edasilükkamiste edasilükkamise kõige viimane minut.

Istus siis nooruk ohates laua taha.

Läks tund, läks teine, pastakal oli ots ära näritud, küüned hammastega ribadeks kistud, kukal paiste kratsitud. Mõistus täitsa viledaks kulunud. Tulemust ei mingisugust! 

Märkamatult saabus südaöö ja tudeng käratas: „Kurat! Kuradile see bakalaureusetöö!“

Äkitselt kukkus riidekapil uks eest ära ja sealt kargas välja vana sarviline ise.

„Kutsusid, peremees? Milles probleem, peremees?“

„Tahan bakalaureuse kraadi saada, aga mõistus on otsas ja aega ka pole,“ kogeles tudeng.

„See ka mõni mure! Hakka kirjutama!“

„Midagi ei tule välja ja ma ei viitsi ka!“

„Proovi!“

„Ma ei jõua!“

„Mis siin jõuda, ega see pole mingi „Kalevipoja“ loomine. Kui sa oleksid kuulnud, kuidas Kreutzwald ägises ja Jumalat appi kutsus, saaksid aru, et sinu bakatöö on kukepea.“

„Ma ikka ei saa, tüdruksõber ootab.“

„On sul veel vabandusi?“

„Kõht on tühi!“

„Ütle veel, et tahaks hoopis sõpradega pidu panna.“

„Jaa!“

Kurat vaatas noormeest ja tema silmist peegeldus põrgutuli.

„Tead, ma saaksin sind aidata, kui loovutad minu geenipanka kolm tilka verd.“

„Kuidas sa mind aitad?“

„Põrgu raamatukogus on tuhandeid bakalaureusetöid, mille vastu on väga vähe huvi tuntud. Valid sealt ühe välja, vahetad tiitellehe ära ja juba homme on su mured murtud.“

„Ma ikka päris nii ei saa. Äkki keegi saab teada?“

„Ainult kolm tilka verd …“

„Ja iPhone?“

„Diil!“

Kurat pigistas noormehe parema käe keskmisest sõrmest välja kolm tilka verd, limpsas need keelega ära ja kadus riidekappi. Minuti pärast seisis ta uuesti tudengi ees ja surus tollele bakalaureusetöö ning uue telefoni pihku.

„Helista, kui omadega jälle p..... oled!“

Vana tõde: põrgutee on sillutatud heade kavatsustega.

Kaitske oma vanaisasid ja vanaemasid röövmüügi eest

Alati, kui räägitakse pensionide tõstmisest, kerkivad mulle esmalt silmade ette igasugused toidulisandite ja „nii-öelda ravimite“ müüjad, kelle lõa otsas on üle riigi tuhandeid vanainimesi, kes viisakusest on vastanud agressiivsetele müügikõnedele jaatavalt ja saavad nüüd igakuiselt kalli raha eest oma postkastidesse igasugu rämpsu. Nende vanurite pensionitõusud lähevad väga valesse kohta.

Jah, võib öelda ju vastukaaluks, et äri on äri ning vanaemad ja vanaisad on täiskasvanud inimesed, kes teavad ise, mida nad tellivad või tarbivad, aga andke andeks, paljud 70ndate eluaastate taha jäävad mehed ja naised ei adu moodsa maailma riukaid. Nad on heatahtlikud ja viisakad ning seda kasutatakse ära.

Ja kui mõni saabki aru, et on vale otsuse teinud, siis häbeneb ta seda eestlastele nii iseloomulikust tagasihoidlikkusest ligimestele tunnistada.

Seega, olge head, vaadake aeg-ajalt oma memmede ja taatide tegemiste järele, et nad ei oleks röövmüüjate seatud lõksu sattunud. Võimalik, et teete sellega suure heateo.

Valija valimismootor on rikkis

Poliitikud tirivad valijaid kui mänguautomaate käisest ja loodavad nende pööritavais silmis näha peavõitu, kas kahte oravat või kahte ristikulehte või rukkilillepaari – parteilasi rahuldab vaid täispangale minek.

Eesti valijad, kes ei usu Jumalat, aga veel vähem poliitikuid ja kelle hulgast vähestel on väljakujunenud maailmavaade, on segaduses. Oma riigist hooliva ja osavõtliku kodanikuna peaks nagu hääletama minema, aga kelle poolt hääletada?

Meie erakondade programmid on nagu pudru ja kapsad, mis on vürtsitatud valede ning lubadustega, mis kunagi ei täitu. Valetamine on valimiste loomulik osa, sest erakondade tagatubades teatakse – valija mälu on lühike, keegi ei mäleta, mis toimus või milliseid lubadusi jagati neli aastat tagasi.

Tõsi, mõni eriti suur ja terav vale nagu „Viie aastaga viie rikkaima riigi sekka!“ ei lähe kunagi meelest, aga tänaseid demagoogia musternäidiseid nagu „Õiglane riik kõigile“, „Igaüks loeb!“ või „Terve Eesti heaks“, ei mäleta juba aasta pärast mitte keegi.

Seejuures on paljud parteilased nagu limukad, kes enne valimisi roomavad eri suundades, tehes näo, et koostöö pole võimalik, kuid võimu nimel kleepuvad peale valimistulemuste selgumist kokku, nii et isegi DNA-test ei suuda ühtesid teistest eristada.

Kahtlemata on suurele osale valijale väga häiriv ka Riigikogu valimistel kasutatav kinniste nimekirjade süsteem*, mis ei lase valituks saada paljudel kandidaatidel, kellest tõeliselt lugu peetakse, vaid lennutab tippu erakondade tagatubadele kasulikke poliitbroilereid.

Valijad näevad, kuidas võim ja erakondlikusse toiduahelasse sattumine juhuslikult Riigikokku sattunud inimesi muudab – kes liisib maksumaksja raha eest unistuste veoauto, kes minestab palganumbrit nähes, kes lutsib lihtsalt majoneesi.

Võiks veel palju häirivat välja tuua, mis valija valimismootori on tuksi keeranud, aga küsimus ikkagi jääb – kelle poolt siis hääletada, et Eesti riik kestaks?

Mul on sellele väga lihtne vastus. Kui on suuri kõhklusi erakondade või valimissüsteemi suhtes üldiselt, tuleb valima minnes oma südametunnistuse rahustamiseks anda hääl inimesele, kellest sa tead, et ta on oma ametis tubli, lähedaste ja sõprade hulgas lugupeetud ja kellele võib rasketel aegadel kindel olla. Erakondlik kuuluvus ei oma taolises valikus kõige suuremat tähtsust.

*Kinnine nimekiri (ka suletud nimekiri) on valimiste reegel, mille puhul määrab kandidaatide järjekorra partei nimekirjas kindlaks partei ning pärast valimisi jagatakse valimisnimekirjapoolt saadud mandaadid vastavalt sellele nimekirja järjestusele. Allikas: Vikipeedia

Mida me siis raamatupoest ostame?

Eesti Kirjastuste Liit tegi kokkuvõtted möödunud aastal liidu liikmete enimmüüdud raamatutest. Endistviisi on vilets osakaal ilukirjandusel, aga rõõmu teeb see, et lastekirjandus on siiski päris heal järjel ja see näitab, et kõik pole veel kadunud.

Loomulikult müüdi enim eneseabi- ja meditsiinialaseid teoseid, aga hästi läheb ka ajalooraamatutel.

Elulooraamatute kõrgaeg on vist selleks korraks möödunud, helget tulevikku ei näita ka kokaraamatute müük. Ilmselt on internet kokaraamatute turuosa alla neelanud.

Tegin kiiresti müüduimate raamatute põhjal paar graafikut, et silmal oleks osakaale parem haarata.

Kas nii nad tapsidki Olof Palme?

„Stieg Larssoni jälgedes“

Autor: Jan Stocklassa

Tõlkija: Tõnis Arnover
Kirjastus Pegasus, 2018

Kui ma tudengina 1989. aastal esimest korda elus raudse eesriide taha Rootsi Kuningriiki pääsesin, tekkis mul mingis seltskonnas ühe keskealise rootslasega umbes selline vestlus:

„Kas sa tead, miks Olof Palme kirstu sisse enne matmist augud puuriti?“

„Ei tea.“

„Aga eks ikka selleks, et vaglad saaksid välja ronida ja oksendamas käia.“

Ma ei teadnud siis Rootsi ühiskonnast ööd ega mütsi ja ei mõistnud seda mürgist nalja ei naerda ega pahaks panna. Ei osanud midagi tunda ja arvata ka siis, kui mõned päevad hiljem sattusin Stockholmis Sveavägeni ja Tunnelgatani ristmikul lilledega tähistatud paika, kus abielupaar Palmesid rünnati.

Hiljem sain aru, et Rootsi ei olegi nii üheselt mõistetavalt roosa ja sotsialistlik nagu pealtnäha paistab – peaminister Palme mõrv jagas inimesed kahte lehte ja mõned seisukohad tema rollist ajaloos on siiani vaidluste teemaks.

Kuid raamatust! Võiks ju arvata, et nii kõvade teemade sidumine nagu peaministri mõrv ja Rootsi ülimenuka kirjaniku Stieg Larssoni uurimistöö sellel alal võiks tekitada plahvatuse, mis paneb piltlikult öeldes terve Läänemere loksuma. Otsisin igatahes dokumentaalpõnevikust sellist lugemislaksu, mis ei lase raamatut käest panna.

Paraku, nende jaoks, kes on teemat läbi aastate silmas pidanud, ei esitanud teos midagi erakordset ja kohatine teadaolevate faktide ülenämmutamine pigem pidurdas lugemishimu. Katse varalahkunud Larssoni arhiivi abil tõestada, et Palme tapmise taga ei ole üksikkurjategija, vaid Rootsi paremäärmuslased koos Lõuna-Aafrika Vabariigi eriteenistusega, ei osutunud kuigi veenvaks. Lugeja igatahes väsib raamatu viimases kolmandikus kirjeldatud detailide rägastikus enne ära, kui jõuab seda teooriat pooldama hakata.

Kui mõelda Stieg Larssoni põnevale ja kaasakiskuvale loomingule, siis sama taset Jan Stocklassa teosest ei leia, mis siis, et autor ise on aastaid Palme mõrvari leidmisele pühendunud. Aga ehk on see vabandatav žanriga „dokumentaalpõnevik“.

Eesti või õigemini Välis-Eesti kontekstis võiks raamat huvi pakkuda selle poolest, et Rootsi äärmusluses on nähtud ka eestlaste jälge. Nimepidi on välja toodud päris mitu markantset Välis-Eesti tegelast ja mine võta kinni, kas nad olid spioonid ning äärmuslased või mitte. Igatahes olen ma veendunud, et Stockholmi Eesti Maja on kindlasti olnud palju põnevam paik, kui seni arvatud.

Teooriaid, miks ja kes peaminister Palme tappis, ringleb endiselt sarnaselt parvlaev „Estonia“ hukuga kümneid kui mitte sadu. Kuigi raamatu autor loodab, et poliitiku tapjad ja tapmise motiiv tuuakse lähiaastatel avalikkuse ette, tundub see ebatõenäoline ja ilmselt kirjutatakse Palme mõrva teemadel veel mitmeid raamatuid.

Keda huvitab üks Rootsi Kuningriigi mõistatuslikemaid mõrvu, saab Jan Stocklassa dokumentaalpõnevikust teemasse korraliku sissejuhatuse, et siis ühineda olemasolevate vandenõuteoreetikutega või pakkuda mõrva lahendamiseks välja oma versioon. Usun, et kui mõrvari ära arvate, saate kuningriigi kõrge tunnustuse osaliseks.

Kaanepilt Jan Stocklassa dokumentaalpõnevikust "Stieg Larssoni jälgedes"