Avalikustati valdkonnad, milles iga eestlane on kompetentne

Anonüümseks jääda sooviva ülikooli teadlased viisid portaalide kommentaariumite ja arvamusartiklite põhjal läbi uuringu, millest selgus, et eestlased omandavad juba emapiimaga kompetentsi ühiskonnale olulistes valdkondades.

Peamised valdkonnad, mida kõik inimesed isegi asjaosalistest paremini tunnevad, on järgmised:

Poliitika

Medistsiin

Korrakaitse

Meedia

Majandus

Psühholoogia

Kliima

Nii selgub uuringust, et igaühes meist peitub Eesti parim poliitik, kirurg, politseinik, ajakirjanik, ettevõtja, suhtenõustaja või ilmateadustaja. Väga huvitav on uuringu juures veel fakt, et alkoholi tarbimise käigus saavutasid mõningad kompetentsid uuritavatel isikutel lausa briljantse taseme, võimaldades neil kehastuda konkreetselt näiteks presidendiks, politseiameti direktoriks või Taimi Paljakuks.

Järgmiseks on teadlaste ülesanne nimetatud kompetentsid Eesti arengusse kaasata, kuid enne järgmise sammu astumist oodatakse ära uuring kanepi legaliseerimise mõjudest Kanada ühiskonnale.

Iga eestlane on iseenda kompetentsikeskus.

Muinasjutt plagiaadist ja kuradist

Väikeses Läänemere riigis elas kord noormees, kes tahtis kangesti kõrgharidust omandada ja poliitikas kätt proovida. Kutseharidus talle ei sobinud, sest kes see ikka oma käsi tööga määrib.
Pealegi, pisukese riigi poliitilisel maastikul ei võetud neid inimesi, kes oma kätega midagi valmis suutsid teha, eriti tõsiselt. Olulisem oli endast lihtsalt tark mulje jätta.

„Saaks või bakagi tehtud, paistaks teiste seast intelligentsem välja,“ mõtles noormees.

Ühel kevadel, pärast aastate pikkust käänuliste akadeemiliste radade läbimist, jõudiski kätte saatuslik hetk, kust bakalaureusetöö kirjutamist ei olnud enam võimalik edasi lükata. See oli edasilükkamiste edasilükkamise kõige viimane minut.

Istus siis nooruk ohates laua taha.

Läks tund, läks teine, pastakal oli ots ära näritud, küüned hammastega ribadeks kistud, kukal paiste kratsitud. Mõistus täitsa viledaks kulunud. Tulemust ei mingisugust! 

Märkamatult saabus südaöö ja tudeng käratas: „Kurat! Kuradile see bakalaureusetöö!“

Äkitselt kukkus riidekapil uks eest ära ja sealt kargas välja vana sarviline ise.

„Kutsusid, peremees? Milles probleem, peremees?“

„Tahan bakalaureuse kraadi saada, aga mõistus on otsas ja aega ka pole,“ kogeles tudeng.

„See ka mõni mure! Hakka kirjutama!“

„Midagi ei tule välja ja ma ei viitsi ka!“

„Proovi!“

„Ma ei jõua!“

„Mis siin jõuda, ega see pole mingi „Kalevipoja“ loomine. Kui sa oleksid kuulnud, kuidas Kreutzwald ägises ja Jumalat appi kutsus, saaksid aru, et sinu bakatöö on kukepea.“

„Ma ikka ei saa, tüdruksõber ootab.“

„On sul veel vabandusi?“

„Kõht on tühi!“

„Ütle veel, et tahaks hoopis sõpradega pidu panna.“

„Jaa!“

Kurat vaatas noormeest ja tema silmist peegeldus põrgutuli.

„Tead, ma saaksin sind aidata, kui loovutad minu geenipanka kolm tilka verd.“

„Kuidas sa mind aitad?“

„Põrgu raamatukogus on tuhandeid bakalaureusetöid, mille vastu on väga vähe huvi tuntud. Valid sealt ühe välja, vahetad tiitellehe ära ja juba homme on su mured murtud.“

„Ma ikka päris nii ei saa. Äkki keegi saab teada?“

„Ainult kolm tilka verd …“

„Ja iPhone?“

„Diil!“

Kurat pigistas noormehe parema käe keskmisest sõrmest välja kolm tilka verd, limpsas need keelega ära ja kadus riidekappi. Minuti pärast seisis ta uuesti tudengi ees ja surus tollele bakalaureusetöö ning uue telefoni pihku.

„Helista, kui omadega jälle p..... oled!“

Vana tõde: põrgutee on sillutatud heade kavatsustega.

Kaitske oma vanaisasid ja vanaemasid röövmüügi eest

Alati, kui räägitakse pensionide tõstmisest, kerkivad mulle esmalt silmade ette igasugused toidulisandite ja „nii-öelda ravimite“ müüjad, kelle lõa otsas on üle riigi tuhandeid vanainimesi, kes viisakusest on vastanud agressiivsetele müügikõnedele jaatavalt ja saavad nüüd igakuiselt kalli raha eest oma postkastidesse igasugu rämpsu. Nende vanurite pensionitõusud lähevad väga valesse kohta.

Jah, võib öelda ju vastukaaluks, et äri on äri ning vanaemad ja vanaisad on täiskasvanud inimesed, kes teavad ise, mida nad tellivad või tarbivad, aga andke andeks, paljud 70ndate eluaastate taha jäävad mehed ja naised ei adu moodsa maailma riukaid. Nad on heatahtlikud ja viisakad ning seda kasutatakse ära.

Ja kui mõni saabki aru, et on vale otsuse teinud, siis häbeneb ta seda eestlastele nii iseloomulikust tagasihoidlikkusest ligimestele tunnistada.

Seega, olge head, vaadake aeg-ajalt oma memmede ja taatide tegemiste järele, et nad ei oleks röövmüüjate seatud lõksu sattunud. Võimalik, et teete sellega suure heateo.

Valija valimismootor on rikkis

Poliitikud tirivad valijaid kui mänguautomaate käisest ja loodavad nende pööritavais silmis näha peavõitu, kas kahte oravat või kahte ristikulehte või rukkilillepaari – parteilasi rahuldab vaid täispangale minek.

Eesti valijad, kes ei usu Jumalat, aga veel vähem poliitikuid ja kelle hulgast vähestel on väljakujunenud maailmavaade, on segaduses. Oma riigist hooliva ja osavõtliku kodanikuna peaks nagu hääletama minema, aga kelle poolt hääletada?

Meie erakondade programmid on nagu pudru ja kapsad, mis on vürtsitatud valede ning lubadustega, mis kunagi ei täitu. Valetamine on valimiste loomulik osa, sest erakondade tagatubades teatakse – valija mälu on lühike, keegi ei mäleta, mis toimus või milliseid lubadusi jagati neli aastat tagasi.

Tõsi, mõni eriti suur ja terav vale nagu „Viie aastaga viie rikkaima riigi sekka!“ ei lähe kunagi meelest, aga tänaseid demagoogia musternäidiseid nagu „Õiglane riik kõigile“, „Igaüks loeb!“ või „Terve Eesti heaks“, ei mäleta juba aasta pärast mitte keegi.

Seejuures on paljud parteilased nagu limukad, kes enne valimisi roomavad eri suundades, tehes näo, et koostöö pole võimalik, kuid võimu nimel kleepuvad peale valimistulemuste selgumist kokku, nii et isegi DNA-test ei suuda ühtesid teistest eristada.

Kahtlemata on suurele osale valijale väga häiriv ka Riigikogu valimistel kasutatav kinniste nimekirjade süsteem*, mis ei lase valituks saada paljudel kandidaatidel, kellest tõeliselt lugu peetakse, vaid lennutab tippu erakondade tagatubadele kasulikke poliitbroilereid.

Valijad näevad, kuidas võim ja erakondlikusse toiduahelasse sattumine juhuslikult Riigikokku sattunud inimesi muudab – kes liisib maksumaksja raha eest unistuste veoauto, kes minestab palganumbrit nähes, kes lutsib lihtsalt majoneesi.

Võiks veel palju häirivat välja tuua, mis valija valimismootori on tuksi keeranud, aga küsimus ikkagi jääb – kelle poolt siis hääletada, et Eesti riik kestaks?

Mul on sellele väga lihtne vastus. Kui on suuri kõhklusi erakondade või valimissüsteemi suhtes üldiselt, tuleb valima minnes oma südametunnistuse rahustamiseks anda hääl inimesele, kellest sa tead, et ta on oma ametis tubli, lähedaste ja sõprade hulgas lugupeetud ja kellele võib rasketel aegadel kindel olla. Erakondlik kuuluvus ei oma taolises valikus kõige suuremat tähtsust.

*Kinnine nimekiri (ka suletud nimekiri) on valimiste reegel, mille puhul määrab kandidaatide järjekorra partei nimekirjas kindlaks partei ning pärast valimisi jagatakse valimisnimekirjapoolt saadud mandaadid vastavalt sellele nimekirja järjestusele. Allikas: Vikipeedia

Mida me siis raamatupoest ostame?

Eesti Kirjastuste Liit tegi kokkuvõtted möödunud aastal liidu liikmete enimmüüdud raamatutest. Endistviisi on vilets osakaal ilukirjandusel, aga rõõmu teeb see, et lastekirjandus on siiski päris heal järjel ja see näitab, et kõik pole veel kadunud.

Loomulikult müüdi enim eneseabi- ja meditsiinialaseid teoseid, aga hästi läheb ka ajalooraamatutel.

Elulooraamatute kõrgaeg on vist selleks korraks möödunud, helget tulevikku ei näita ka kokaraamatute müük. Ilmselt on internet kokaraamatute turuosa alla neelanud.

Tegin kiiresti müüduimate raamatute põhjal paar graafikut, et silmal oleks osakaale parem haarata.

Kas nii nad tapsidki Olof Palme?

„Stieg Larssoni jälgedes“

Autor: Jan Stocklassa

Tõlkija: Tõnis Arnover
Kirjastus Pegasus, 2018

Kui ma tudengina 1989. aastal esimest korda elus raudse eesriide taha Rootsi Kuningriiki pääsesin, tekkis mul mingis seltskonnas ühe keskealise rootslasega umbes selline vestlus:

„Kas sa tead, miks Olof Palme kirstu sisse enne matmist augud puuriti?“

„Ei tea.“

„Aga eks ikka selleks, et vaglad saaksid välja ronida ja oksendamas käia.“

Ma ei teadnud siis Rootsi ühiskonnast ööd ega mütsi ja ei mõistnud seda mürgist nalja ei naerda ega pahaks panna. Ei osanud midagi tunda ja arvata ka siis, kui mõned päevad hiljem sattusin Stockholmis Sveavägeni ja Tunnelgatani ristmikul lilledega tähistatud paika, kus abielupaar Palmesid rünnati.

Hiljem sain aru, et Rootsi ei olegi nii üheselt mõistetavalt roosa ja sotsialistlik nagu pealtnäha paistab – peaminister Palme mõrv jagas inimesed kahte lehte ja mõned seisukohad tema rollist ajaloos on siiani vaidluste teemaks.

Kuid raamatust! Võiks ju arvata, et nii kõvade teemade sidumine nagu peaministri mõrv ja Rootsi ülimenuka kirjaniku Stieg Larssoni uurimistöö sellel alal võiks tekitada plahvatuse, mis paneb piltlikult öeldes terve Läänemere loksuma. Otsisin igatahes dokumentaalpõnevikust sellist lugemislaksu, mis ei lase raamatut käest panna.

Paraku, nende jaoks, kes on teemat läbi aastate silmas pidanud, ei esitanud teos midagi erakordset ja kohatine teadaolevate faktide ülenämmutamine pigem pidurdas lugemishimu. Katse varalahkunud Larssoni arhiivi abil tõestada, et Palme tapmise taga ei ole üksikkurjategija, vaid Rootsi paremäärmuslased koos Lõuna-Aafrika Vabariigi eriteenistusega, ei osutunud kuigi veenvaks. Lugeja igatahes väsib raamatu viimases kolmandikus kirjeldatud detailide rägastikus enne ära, kui jõuab seda teooriat pooldama hakata.

Kui mõelda Stieg Larssoni põnevale ja kaasakiskuvale loomingule, siis sama taset Jan Stocklassa teosest ei leia, mis siis, et autor ise on aastaid Palme mõrvari leidmisele pühendunud. Aga ehk on see vabandatav žanriga „dokumentaalpõnevik“.

Eesti või õigemini Välis-Eesti kontekstis võiks raamat huvi pakkuda selle poolest, et Rootsi äärmusluses on nähtud ka eestlaste jälge. Nimepidi on välja toodud päris mitu markantset Välis-Eesti tegelast ja mine võta kinni, kas nad olid spioonid ning äärmuslased või mitte. Igatahes olen ma veendunud, et Stockholmi Eesti Maja on kindlasti olnud palju põnevam paik, kui seni arvatud.

Teooriaid, miks ja kes peaminister Palme tappis, ringleb endiselt sarnaselt parvlaev „Estonia“ hukuga kümneid kui mitte sadu. Kuigi raamatu autor loodab, et poliitiku tapjad ja tapmise motiiv tuuakse lähiaastatel avalikkuse ette, tundub see ebatõenäoline ja ilmselt kirjutatakse Palme mõrva teemadel veel mitmeid raamatuid.

Keda huvitab üks Rootsi Kuningriigi mõistatuslikemaid mõrvu, saab Jan Stocklassa dokumentaalpõnevikust teemasse korraliku sissejuhatuse, et siis ühineda olemasolevate vandenõuteoreetikutega või pakkuda mõrva lahendamiseks välja oma versioon. Usun, et kui mõrvari ära arvate, saate kuningriigi kõrge tunnustuse osaliseks.

Kaanepilt Jan Stocklassa dokumentaalpõnevikust "Stieg Larssoni jälgedes"