Elas kord Maarjamaal poliitik, kes oli erakonna nimekirjas
28 häälega Riigikokku saanud, aga tahtis nüüd poliitikast lahkuda ja taas
lihtsaks inimeseks hakata.
Ta loobus Riigikogu liikme kohast ja rahva raha eest
liisitud veoautost, millega oli istungitel käinud ning ostis
taaskasutuskeskusest tagasihoidlikud riided, kuid midagi ei muutunud. Inimesed
tundsid poliitiku tänaval ikka ära, vaatasid teda kurja pilguga ja mõni
viibutas isegi ähvardavalt rusikat.
Siis vihtles poliitik end saunas, ajas maha habeme ja pesi
end kaua-kaua dušši all ning hakkas kaalu jälgima, aga mitte midagi ei
muutunud.
Seejärel vahetas ta oma nime ära, kuid inimesed suhtusid temasse
ikka samasuguse põlgusega.
"Kuidas ma küll oma endise elu tagasi saaksin?", mõtles endine poliitik
ja läks Soome targa käest nõu küsima.
Soome tark puhus kuivatatud põhjapõdrapabulad hõõguma ja ütles:
„Sa võid oma välimust muuta palju tahad, võid lausa iluoperatsioonil käia, kuid
sinu olemus sellest ei muutu ja inimesed saavad sellest aru. Esiteks pead sa
lahti saama ahnusest.“
Tark kirjutas käega midagi õhku ja ekspoliitik tundis, et ta
ei olegi nagu enam ahne.
„Teiseks pead sa lahti saama ülbusest!“
Tark puistas sõrmeotstega kruusi teepuru, valas sellele kuuma
vee peale ja andis abivajajale seda juua. Viimane tundis, et viimanegi
ülbuseraas oleks justkui alandusega asendunud.
„Kolmandaks pead sa lahti saama oma lollusest!“ käratas
Soome tark ja haaras seinalt mõõga, et juuresolijal pea maha raiuda.
„Aitab! Halastust! Ma tahan poliitikasse tagasi!“ anus
ekspoliitik käsi pea kohale tõstes.
„Nali!“ ühmas tark: „Ma ju tean, et inimese olemus ei muutu,
ega ma muidu poleks õhku „Perkele!“ kirjutanud ja sulle Liptoni teed pakkunud.“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!