Eesti 200 – täieliku pettumuse anatoomia

Kui Erakond Eesti 200 poliitikasse sisenes, täitis õhku värskuse lubadus. Nad tõid kaasa mõtte, et Eesti poliitikat saab teha teisiti – pikema vaatega, sisukamalt, põlvkondlikult julgelt. See uus keel ja energia mõjusid nagu värske tuulepuhang kopitaval poliitmaastikul.

Aastate möödudes on aga olukord märgatavalt muutunud. Suured ideed on vaibunud, ootused ja tegelikkus on lahku jooksnud. Nüüd küsivad paljud: mis jäi alles? Vastus on lihtne ja valus – pettumus.

Eesti 200 tuli areenile, lubades näha kaugemale valimistsüklitest ja keskenduda strateegilistele teemadele – haridusreformile, kaasavale ühiskonnale ja riigi pikaajalisele planeerimisele. Need olid eesmärgid, mis erinesid tavalisest poliitilisest päevakorrast.

Kuid poliitika ei tööta ideede jõul, vaid elluviimise kaudu. Kui lubatud visioon hajub koalitsioonilepete üldsõnalisusse, jääb alles vaid tunne, et midagi läks kaduma. Valija hindab mitte lubadusi, vaid tulemusi – ja selles võrdluses on Eesti 200 jäänud hätta.

Erakonna suurim probleem pole isegi tulemuste puudus, vaid selguseta identiteet. Kas Eesti 200 on liberaalne reformipartei variatsioon, tsentristlik tehnokraatlik jõud või midagi täiesti uut? Ka erakonna sees ei paista sellele ühtset vastust.

Poliitikas on aga identiteet eluliselt tähtis. Valija peab tundma, mille eest erakond seisab – ka siis, kui ta ei loe programmi kaanest kaaneni. Kui seda tunnet ei ole, ei teki ka usaldust ega emotsiooni. Nii ei sünni vaidlust ega fännklubi – tekib lihtsalt ükskõiksus.

Eesti 200 lubas murda vanu mustreid – vähem loosungeid, rohkem sisu; vähem vastandumist, rohkem sisulist koostööd. Kuid tegelikkuses on kommunikatsioon muutunud ettevaatlikuks ja otsused kompromissseks.

See pole halb poliitika. Aga see on tavaline poliitika. Ja just tavaline poliitika on see, mida Eesti 200 lubas mitte kunagi teha.

Eesti 200 trump on kompetents – haritud, kogenud ja rahvusvaheliselt mõtlevad inimesed. Ent poliitika ei ole ainult Excel ja analüüs. See on ka taju, energia ja julguse küsimus.

Kui puudub karisma ja selge sõnum, jäävad ka parimad ideed kabinetti kinni. Erakond, mis tõotas muuta poliitilise kultuuri, on ise jäänud selle kultuuri halli taustsüsteemi osaks.

Eesti valija mõistab kompromisse, kuid ootab neis selgroogu. Eesti 200 puhul on paljude jaoks kujunenud tunne, et ambitsioon oli suurem kui võime seda kanda. See ei tekita pahameelt – vaid pettumust.

Pettumus on poliitikas aga kõige salakavalam vastane. Ta ei karju, ei vihasta ega protesti. Ta lihtsalt vaikib ja jääb koju. Ja see ongi Eesti 200 tegelik risk.

Pettumused poliitikas ei alga ega lõpe Eesti 200-ga. Selliseid lugusid on Eesti iseseisvusajalugu mitmeid näinud – erakonnad, mis tulid suure visiooniga, kuid hääbusid kompromisside ja argipäeva surve alla.

Eesti 200 eristab neid aga üks asi: nende pettumus on löönud sügava mõra usaldusse, mida inimesed tunnevad poliitika enda vastu. Kui isegi need, kes lubasid uut kultuuri, sulanduvad vanasse süsteemi, tekib rahval tunne, et tõelist muutust polegi võimalik.

Ja just see ongi nende suurim kahju – mitte kaotatud hääled või toetusprotsendid, vaid kadunud usk, et poliitika võiks veel kord olla aus ja inspireeriv ettevõtmine.

Peaminister helistab Pühajürile

 „Tere õhtust, Jüri, ma võtsin nüüd lõpuks julguse kokku ja helistan sulle!““
„Noh? Mis sa tahad?“
„Mis kuradi pühameest sa mängid?“
„Mis pühameest? Ma söön praegu. Õigemini puhastan lipsu, majonees tilkus rinna peale.“
„Nii hilja ja ebatervislikult sööd ja lips ees? Oled ka kadakasakslane või see … ee … kadakaeurooplane?
„Keskmine eurooplane. Mis sa must ikkagist tahtsid?“
„Miks sinu ministrid sellised jobud on, et nad vallandada tuli?“
„Ma vabandan.“
„Nüüd on koalitsioon lõhki …“
„Veelkord vabandan.“
„Ja ma ei tea, mida teha.“
„Minu vabandused.“
„Kõik, mis me kokku leppisime, on nüüd vastu taevast.“
„Suured vabandused.“
„Idioot!“
„Ka selle pärast vabandan.“
„Tead, sa oled üks pagana salakaval räpane mõmmik. Valijate ja koalitsioonipartnerite ees nunnutad ja vabandad, aga tagatoas mõtled ilgeid sigadusi välja.“
„Ei ole nii.“
„Kuidas siis on?“
„Vaata nii on, et pean lipsu keemilisse viima.“
„Poo end üles selle lipsuga! Minu Eesti riigi saatus on kaalul!“
„Minu Eesti riigis on kõik juba kaalutud, pool mulle, pool ülejäänutele.“
„Aga minu osa? Ma ei jõudnud õigesti midagi veel kõrvale panna.“
„Khmm, sinu osa määrab aeg, ajalugu, pead paar-kolmkümmend aastat ootama.“
„Ma olen siis juba väga vana, ei jõua seda aega ära oodata.“
„Mina ka, aga ära muretse, nii kaua, kui mina võimul olen, saavad pensionärid erakorralist toetust.“
„Ma tahtsin tegelikult vabandada kõige eest, mis ma olen teinud.“
„Ära hakka! Vabandamine on minu kaubamärk. Sina oled meil ju nüüd see raudne leedi from Estonia.“
„Mis Estonia?“
„Mitte miss Estonia, vaid raudne leedi, kes on natuke rooste läinud.“
„Jüri, sa ei pea …“
„Ma vabandan.“
„Nii et meil ei ole enam ühtegi võimalust?“
„Vabandust, aga ei ole. Teistele tuleb ka võimalusi anda. Tallinna transpordiametis jäi üks kalliltharitud poiss tööta, panen tema peaministriks.“
„Kas tõesti? Kas kindlasti? Ma ei saanud öö läbi magada, kartsin, et paned selle jubeda ....“
„Kelle?“
„Tead küll, keda ma mõtlen?“
„Sa mõtled neid, kelle perekonnanimi algab h-haššiga?“
„Just!“
„Nende pärast ma eelmises koalitsioonis juba vabandasin. Aga aitäh helistamast, ma sööksin nüüd oma lõhe ja tar-tar kastet edasi.“
…
„Jüri, kes helistas?“
„Ah? Kas mulle? Keegi helistas jaa. Vist mingi „Postimehe“ ajakirjanik – Eeva või Eevi või oli see hoopis Kaja? Vot ei saanudki aru … Ei ikka Kaja oli, Vikerraadiost.

Lekkis Brüsseli Toriseja ja Eesti peaministri kõne salvestis

“Piis … piiks … piiks …. Hallo! Kas Härra Ansip?”
“Mina-mina. Kust te mu numbri saite?”
“Teid ühendatakse peaministriga.”
“Boris Johnsoniga???”
“Ei-ei, Kaja Kallasega!”
“Hmm, mis mureks?
“Proua peaminister ise räägib.”
“Piiks …”
“Tere, Andrus, kas hommikukohvi juba joodud?”
“Ära keeruta, mis sa tahad?”
“Kuule, see kakarahe, mille sa minu kohta meedias üles keerutasid, on ikka üle mõistuse. Kas sul on paha olla?”
“Miks sa seda arvad? Tunnenen end siin Brüsselis suurepärselt. Just ajasin paarile krõbedale sarvesaiale päkad silma.”
“Uurisin doktor Googlelt sinu sümptomite kohta ja sain aru, et sul on paha olla.”
“Ohoh, siis on meil sama perearst. Poolele Eesti rahval on sama perearst. Mis mul siis sinu arvates viga on?”
“Sul on ussid!”
“Mis ussid. Mis joga sa ajad?”
“Sul on ussid! Need keeravad su soolestikus mikrofloora tuksi ja siis sa muutud tigedaks nagu herilane ning hakkad igasugust jama suust välja ajama. Mina olen väga hea peaminister, võitlen siin iga päev covidiga, panen õla alla, aga sina tuled ja tõmbad mul tooli lihtsalt alt ära.”
“Sa ei saa oma tööga hakkama!”
“Isa ütles, et saan küll.”
“Isa … Tule taevas appi!”
“Nii et hoia oma suumulk kinni!”
“Sa ei sobi erakonna etteotsa ega peaministriks. Varsti on Eesti riik nagu roostes aiakäru kuskil kompostihunnikus kummuli.”
“Aga sul on ussid! Vot! Otsi doctor Googlelt abi, mina ei saa sind kuidagi aidata. Facebookis on ka üks kloori grupp, mis võib sind päästa, hakka liikmeks.”
“Nii sa küll ennast ajalukku ei kirjuta.”
“Printsess hernel läks ajalukku, lähen ka mina.”
“Kuule Kaja …”
“Ei kuule ma midagi. Sina kuradi alfa ei tule mulle ütlema, kui hea või halb ma olen. Kas on selge? Mina, Kaja ja Kallas - me oleme kolmekesi väga head peaministrid!”
“Piis … piiks … piiks.”

Koroonaaegne kõne maale

„Halloo! Ema? Mina jälle siin! Sinu poeg! Herbert! On sul kõik hästi?“
„Minu poeg ei ole Gert! Ärge valetage!“
„Herr-bert! Herbert, ema!“
„Ah sina! Su hääl on võõraks jäänud, nii harva helistad! Aga pangast helistavad iga päev. Küsitakse, et mis mu sünniaasta on ja kas mul parool on ja kui suur mu teine hammas on? Nagu ma oleks mingi luuraja või agent.
„Oi, ära sellistele kõnedele küll vasta!“
„Ikka, ikka vastan. Mis ma siin üksi igavusest siis peaksin tegema? Üks küsis veel, et kas mul on piim-koor käepärast?“
„Mis asi? PIN-kood? Ema, need on petukõned!“
„Vahet pole, sa ju tead, et mul ei ole ammu enam oma hambaid. Perearsti juurest helistatakse ka iga päev, kutsuvad praktiseerima. Pakuvad kaks moosi.“
„Vaktsineerima, ema. Süstima! Kaks doosi!“
„Mis seal vahet, mul seda parooli niikuinii ei ole ja moosid on ka otsas.“
„Vaktsiini saab paroolita. Peaksid kindlasti minema, oled riskigrupp.“
„Riisisupp???“
„Ris-kiii-grupp!“
„Ära mine ägedaks, ma kuulen küll!“
„Kuula siis, mine kindlasti vaktsineeri end viiruse vastu!“
„Kiiruse vastu? Mul ei ole enam ammu kuskile kiiret. Üheksakümmend on juba käes.“
„Eh, mis ma sinuga teen … Ma igaks juhuks ei hakka veel maale tulema, praegu on teine laine. Äkki toon sulle koroona.“
„Mis sa räägid? Sul on jälle teine naine? Ja mängib koroonat?“
„Teine laine. Viirusel on teine laine.“
„Sa oled kogu aeg teisel lainel. Millal sa maale tuled?“
„Ma ei hakka tulema enne suve.“
„Mis lollust sa suust välja ajad? Ega mina ei mune! Kanu pole ka enam ammu.“
„Ma räägin, et ei hakka enne tulema, kui suvel. Siis saab ehk mööda see nakkus.“
„Ja-jah, sul on kogu aeg tuli takkus.“
„Ema sulle on kuuldeaparaati vaja.“
„Millega ma siis praegu räägin, narr!“
„See on telefon!“
„Mis ma ikka seletan. Jää terveks, Gert!“
„Herbert!“
„Minu eas pole sel enam vahet. Näeme siis, kui näeme, too oma uut naist ka näha.“
„Ema!!!“

Fotografiska Tallinn – sügav kummardus ja aplaus maaletoojatele!

Juuni teises pooles avas Tallinnas oma esinduse Stockholmis asuv ülipopulaarne fotokunstimuuseum Fotografiska, tõstes sellega juba legendaarseks muutunud Telliskivi loomelinnakus asutuste ja keskkonna sünergia uuele tasemele.

Tähelepanuväärne on fakt, et tegemist on esimese Fotografiskaga, mis avati väljaspool Rootsit ajal, mil ootelehel on veel London ja New York.

„Fotografiska on Stockholmi juurtega rahvusvaheliselt tunnustatud fotokunstikeskus. See on kohtumispaik, kus saavad kokku kunst, hea toit, muusika, disain ja avatud mõtteviis. Fotografiska Tallinna kontseptsioon hõlmab näituste ja ürituste ala, kohvikut, restorani ning fotokunsti- ja kingipoodi,“ kirjeldavad tegijad ise oma ettevõtmist.

Mul õnnestus viibida Fotografiska Tallinn avamisel ja nädal hiljem süvenenumalt tutvuda esimeste näituste ning vastavatud restoraniga.

Pean tunnistama, et taoline fotokunstimuuseum oli meie pealinnast just puudu ja sobib Telliskivi loomelinnaku keskkonda nagu rusikas silmaauku.

Hoonesse sisenedes võtab külastajaid vastu avar fuajee, kust leiab kohviku ja muuseumipoe teemakohaste suveniiride, trükiste ja muude külastajaid meelitavate kaupadega.

Näitusesaalid paiknevad kõrgematel korrustel. Avalöögina saab külastaja näha Jimmy Nelsoni fotonäitust „Austusavaldus inimkonnale“. Täiesti omaette klass on tunnustatud Soome fotograafi Pentti Sammallahti näitus „Kauge maa“. Esindatud on veel soomlanna Anja Niemi ja meie varalahkunud Anna-Stina Treumundi fotokunst.

Täiesti lummavalt on lahendatud näituste valgustus – kohati oleks inimesed eksponeeritavatel fotodel justkui elus, kaameraga tabatud hetk näib käeulatuses oleva paralleelmaailmana.

Restoranis, mis panustab kohalikule toorainele ja säästlikule eluviisile, leidus põnevaid maitseid nii toidu kui veinide hulgas, kuid tundus, et menüü ei ole veel paika loksunud. Seda väikest ebakõla kompenseerisid aga omapärase nurga alt vaated Tallinnale.

Üllatav on see, et Fotografiska Tallinn suletakse tööpäeviti alles 23.00 ja nädalavahetusel tund peale südaööd – seega pole võimalik argiaskeldustega kuidagi muuseumi külastamata jätmist välja vabandada. Soovitan külastada!

Kõhutäis võikut vanalinna väravast

Värav Coffee and Toast

Väike-Rannavärav 4, Tallinn

Avatud E-R 7.00-17.00

Vahel on väga tore avastada midagi ootamatut ja head nagu näiteks väike kohvik Tallinna vanalinna ühes sadamapoolses väravas. Aus oleks isegi öelda, et nii parkla kui vanalinna väravas, sest söögikoht võitleb ruumi pärast kõrvaloleva autoparklaga.

Viimane asjaolu mind eriti ei häirinud, pigem oli isegi põnev vaadata, kuidas sellistes oludes on võimalik suisa gurmeetoitu pakkuda.

Kohvik positsioneerib end kui hommikusöögi- ja brantšikoht, aga tutvustab oma võimalusi ka smuuti- ja mahlabaarina. Tellisin suure lõhevõileiva (külmsuitsulõhe, avokaado, feta juust, sidrun, oliiviõli, tšillihelbed) ja ei pidanud pettuma – kõik see kokku maitses päikeselises pärastlõunas terrassil istudes suurepäraselt. 

Menüüs olid veel pesto- ja hummuseleivad, mida kavatsen ka kindlasti proovida.

Värskeltpressitud mahlad ja smuutid tundusid ka väga isuäratavad.

Kohvikule on väga hea ligipääs auto ja jalgrattaga. Lubatud on lemmikloomad.

Toit *****
Klienditeenindus *****
Hinnatase ****

Interjöör *****
Asukoht ****
Vaatamisväärsused ****

Värav Coffee and Toast - seest väike, maitsetelt suur.

Postkastiajastu lõpp

Ühel varahommikul ärkasin maakodus kõva prõmmimise peale. Välisuks värises ja vanad puitaknad pidid seinast välja kukkuma. Mõtlesin, et nii võib ukse taga lõhkuda üksnes kohtutäitur või naabrinaise armukade mees, aga ei olnud kumbki. Oli hoopis Omniva pakiautomaat, mis vilgutas tulesid ja sülgas mulle jalge ette värske ajalehe.

„Miks sa seda postkasti ei torganud?“ küsisin automaadilt. „Ma oleks veel tunnikese maganud!“

Masin urises midagi vastuseks, kuid ära ei läinud. Mõtlesin, et ilmselt ootab jootraha, aga asi tundus imelik, sest postiljon ei küsinud ajalehe toomise eest kunagi meelehead. Ükskord andsin ise vabatahtlikult ühe lihava tomati, sest olin parajasti kasvuhoonest tulnud, kui postitooja värava taha sattus.

„Aitäh, aga hakka nüüd astuma!“ käratasin pakiautomaadile.

See justkui kõikus natuke, aga jäi siis vait.

„Eks sa istu siin trepil, ega ma kade ei ole!“ lõin ukse kinni ja siirdusin kohvi keetma.

Möödus mõni minut ja taas prõmmiti uksele.

Rebisin ukse lahti, selle taga kükitas ikka veel Omniva pakiautomaat, aga veelgi agressiivsema olemisega – midagi surises ja ragises, ühest sahtlist tuli auru, kuni see äkki avanes ja sealt kohvitops välja ilmus.

„Kas sa loed mu mõtteid?“ küsisin automaadilt. Olin meelitatud, sest ei pidanud ise kohvi keetma. Ütlesin siiski tehnikaimele, et jooki pole ma tellinud, ega kavatse ka selle eest maksta. Masin vaikis.

„Ei noh, passi edasi!“ lõin jälle ukse kinni.

Kui olin hommikusöögi ära söönud, tahtsin minna aeda tööle, kuid välisust avades avastasin, et pakiautomaat püsib nagu naelutatult ukse taga ja ma ei saa majast välja.

„Tee ruumi, kolakas!“

Automaat ei liikunud paigast. Nügisin seda õlaga, aga jõudu jäi väheks. Ilmselt olid sahtlid kõik saadetisi täis.

Äkitselt pööras automaat küljega minu suunas ja rammis end ebaviisakalt uksest sisse, otse elutuppa.

„Pea hoogu, kuradi kapp!“ Üritasin sissetungijat tagasi tirida, kuid me mõlemad kaotasime tasakaalu ja automaat vajus mulle peale, nii et kondid ragisesid. Jõudsin karjatada vaid „Appi, Omnivaaaaaaa …“ ja kaotasin meelemärkuse.

Mõni aeg hiljem, kui silmad avasin ja seletamatut kergentustunnet tajusin, meenus mulle, et president kutsus hiljuti üles arutlema ja mõtlema robotitega seksimise teemal.

Seejärel kobasin hirmunult kätega alakeha.

Omniva pakiautomaat veeres samal ajal vaikselt surisedes majast välja ja tema kõige väiksemas sahtlis oli pakike Geenivaramu jaoks, minu nime ja triipkoodiga etikett peal ja puha.

Kiri peaministrile: Kallis Jürikene!

Nagu Sa ilmselt juba tead, ei ole Eesti rahvas kunagi nii hästi elanud kui praegu – raha tuleb otse seinast, toitu saab poest ainult piiksu eest ja krõpsu jagub kõigile.

Ometigi oled sa osa inimestest suutnud üles ärritada, sest valmistud ühte heitma isamaaliste meestega, kellel sookollide pesakond rihma otsas.

Kannika-Uuno väitis alkoaktsiisi surnud poe kõrval asuvates postkontori varemetes eile külarahvale, et varsti ei saagi enam roostes poltide lahtileotamiseks Coca-Colat osta, vaid peab jälle „Kellukese“ peale üle minema.

Keegi teadis öelda, et kui ekre valitsusse pääseb, siis tuleb kohvi ja kakao asemel jahvatatud männikoore multši pruukima hakata.

Ja ekleeri nimeks pannakse „ekreel“. Jube!

Jah, rahval on hirmud suured.

Jüri, ma ei mõista hukka meeste armastust, kuigi see on inimsoo jätkamise mõistes üks tühipaljas paugutamine. Mina tean, et tegelikult tahad sa Eesti inimese elu veel paremaks muuta.

Soovin sulle seejuures head nõu anda: Ära nende ekre trollidega küll tegemist tee! Pooled neist on pärit siitsamast lauda tagant soost – seal on igasugu sortse ja kolle ning isegi üks vana kolhoosiesimees, kes juba mitukümmend aastat mülkast oma kadunud kummikut otsib.

Ekre naised, muide, polegi päris naised, vaid virvatulukesed – meelitavad su laukasse ja siis marineerivad sind seal nagu kurki ning lõpuks panevad Kaitseliidu õppustel supi sisse.

Ära saa minust valesti aru – Eesti elu tärkaski soodes ja rabades, aga sealt ei kõlba otse Toompeale marssida, sorts peab vahepeal inimeseks saama. Selleks on vaja teda kasida ja talutööle sundida. Sa oled ju meie tüvifilmi „Nukitsamees“ kindlasti näinud.

Lõpuks, kui sortsil on tekkinud tööharjumus ja alfabeet selge, alles siis võib ta pürgida valitsusse.

Nii et mõtle, Jüri! Pane pea tööle! Meie küla eided seisavad sinu selja taga nagu puuriit või piiritara – ei karda me preksitit ega artriiti, ei pagulasi ega pensionisaammaste ümberkukkumist.

MAALI

PS.

Sa oled raadiumis rääkinud mingitest punastest joontest, mis justkui igal sammul silme ees virvendavad. Kardan, et Kihnu Virve on su südamesse pugenud, aga armukade ma ei ole.

Vaata seda pilti silmi pilgutamata - 

kui puud roheliseks muutuvad, on kevad käes.

Valimised 2019

Aeg on parafraseerida klassikuid:

Valida või mitte valida?- See pole küsimus!
Mis oleks üllam: Vaimus taluda
kõik maksutõusud, mida valitsus paiskab...
või lastes käed jõuetult rippu ja
riik lõpetada? Valida, loota.
Muud midagi! Sest nõnda käitudes
kaoks hingepiin ja võimalus kellelgi öelda,
et sa ei ole Eesti jaoks midagi teinud.
See oleks samm, mis teeb sinust
tõelise kodaniku. Valida, loota? -
Jah loota! Võib-olla õnnemaadki näha …

Foto: Alari Teede

Meil on nüüd oma dopingudünastia

Olen terve elu olnud suusatamise fänn ja rõõmustanud meie tippsportlaste edu üle suurvõistlustel. Medal MM-ilt või olümpiamängudelt on ühest küljest küll sportlase ja tema treeneri isiklik suursaavutus, kuid väga oluline võit ka Eesti taolise väikeriigi jaoks nii tuntuse kui rahva eneseteadvuse ja -väärikuse seisukohalt.

Just viimast – rahva eneseväärikust – tahaks eriti rõhutada.

Paraku on mitmed meie suusasportlased, -treenerid ja -ametnikud tegelenud viimased aastad üksnes sellega, et hägustada avalikus ruumis aususe, väärikuse ja sõnapidamise mõisteid. Eelmisest suusakoondise dopinguskandaalist saime teada, et kõike on võimalik kõigega õigustada ja JOKK-skeemid töötavad hästi ka selles valdkonnas. Vahele pole jäänud, järelikult pole varas ja võib isegi Riigikokku kandideerida.

Raske on uskuda, et seekord läheb teisiti.

Mul oleks täiesti ükskõik, kui isa ja poeg kuskil Nuustaku saunas üksteist süstiksid ja pärast suusarajal mõõtu võtaksid, et kumb on parem.

Aga mul ei ole ükskõik, kui nad sponsorite ja maksumaksjate raha eest avalikult rahva hinge roojavad ja Eestit maailma silmis jalge alla trambivad.

Kas puhast sporti ongi enam olemas? Kas ideaalidel on tänases maailmas kohta? Usk sellesse, et inimvõimeid saab moodsal ajal spordis proovile panna šarlatanide ja keemikute abita, jääb üha väiksemaks, aga loodan siiski, võib-olla liiga naiivselt, et kuskil teeb trenni üks väike poiss või tüdruk, kes toob tulevastel suurvõistlustel eesti rahvale kastanid tulest välja ausal moel.

#ma ei usu Veerpalu #ma ei usu Alaveri 

#ma ei usu Kristiina Šmigun-Vähit #dopingudünastia

Avalikustati valdkonnad, milles iga eestlane on kompetentne

Anonüümseks jääda sooviva ülikooli teadlased viisid portaalide kommentaariumite ja arvamusartiklite põhjal läbi uuringu, millest selgus, et eestlased omandavad juba emapiimaga kompetentsi ühiskonnale olulistes valdkondades.

Peamised valdkonnad, mida kõik inimesed isegi asjaosalistest paremini tunnevad, on järgmised:

Poliitika

Medistsiin

Korrakaitse

Meedia

Majandus

Psühholoogia

Kliima

Nii selgub uuringust, et igaühes meist peitub Eesti parim poliitik, kirurg, politseinik, ajakirjanik, ettevõtja, suhtenõustaja või ilmateadustaja. Väga huvitav on uuringu juures veel fakt, et alkoholi tarbimise käigus saavutasid mõningad kompetentsid uuritavatel isikutel lausa briljantse taseme, võimaldades neil kehastuda konkreetselt näiteks presidendiks, politseiameti direktoriks või Taimi Paljakuks.

Järgmiseks on teadlaste ülesanne nimetatud kompetentsid Eesti arengusse kaasata, kuid enne järgmise sammu astumist oodatakse ära uuring kanepi legaliseerimise mõjudest Kanada ühiskonnale.

Iga eestlane on iseenda kompetentsikeskus.

Muinasjutt plagiaadist ja kuradist

Väikeses Läänemere riigis elas kord noormees, kes tahtis kangesti kõrgharidust omandada ja poliitikas kätt proovida. Kutseharidus talle ei sobinud, sest kes see ikka oma käsi tööga määrib.
Pealegi, pisukese riigi poliitilisel maastikul ei võetud neid inimesi, kes oma kätega midagi valmis suutsid teha, eriti tõsiselt. Olulisem oli endast lihtsalt tark mulje jätta.

„Saaks või bakagi tehtud, paistaks teiste seast intelligentsem välja,“ mõtles noormees.

Ühel kevadel, pärast aastate pikkust käänuliste akadeemiliste radade läbimist, jõudiski kätte saatuslik hetk, kust bakalaureusetöö kirjutamist ei olnud enam võimalik edasi lükata. See oli edasilükkamiste edasilükkamise kõige viimane minut.

Istus siis nooruk ohates laua taha.

Läks tund, läks teine, pastakal oli ots ära näritud, küüned hammastega ribadeks kistud, kukal paiste kratsitud. Mõistus täitsa viledaks kulunud. Tulemust ei mingisugust! 

Märkamatult saabus südaöö ja tudeng käratas: „Kurat! Kuradile see bakalaureusetöö!“

Äkitselt kukkus riidekapil uks eest ära ja sealt kargas välja vana sarviline ise.

„Kutsusid, peremees? Milles probleem, peremees?“

„Tahan bakalaureuse kraadi saada, aga mõistus on otsas ja aega ka pole,“ kogeles tudeng.

„See ka mõni mure! Hakka kirjutama!“

„Midagi ei tule välja ja ma ei viitsi ka!“

„Proovi!“

„Ma ei jõua!“

„Mis siin jõuda, ega see pole mingi „Kalevipoja“ loomine. Kui sa oleksid kuulnud, kuidas Kreutzwald ägises ja Jumalat appi kutsus, saaksid aru, et sinu bakatöö on kukepea.“

„Ma ikka ei saa, tüdruksõber ootab.“

„On sul veel vabandusi?“

„Kõht on tühi!“

„Ütle veel, et tahaks hoopis sõpradega pidu panna.“

„Jaa!“

Kurat vaatas noormeest ja tema silmist peegeldus põrgutuli.

„Tead, ma saaksin sind aidata, kui loovutad minu geenipanka kolm tilka verd.“

„Kuidas sa mind aitad?“

„Põrgu raamatukogus on tuhandeid bakalaureusetöid, mille vastu on väga vähe huvi tuntud. Valid sealt ühe välja, vahetad tiitellehe ära ja juba homme on su mured murtud.“

„Ma ikka päris nii ei saa. Äkki keegi saab teada?“

„Ainult kolm tilka verd …“

„Ja iPhone?“

„Diil!“

Kurat pigistas noormehe parema käe keskmisest sõrmest välja kolm tilka verd, limpsas need keelega ära ja kadus riidekappi. Minuti pärast seisis ta uuesti tudengi ees ja surus tollele bakalaureusetöö ning uue telefoni pihku.

„Helista, kui omadega jälle p..... oled!“

Vana tõde: põrgutee on sillutatud heade kavatsustega.

Kaitske oma vanaisasid ja vanaemasid röövmüügi eest

Alati, kui räägitakse pensionide tõstmisest, kerkivad mulle esmalt silmade ette igasugused toidulisandite ja „nii-öelda ravimite“ müüjad, kelle lõa otsas on üle riigi tuhandeid vanainimesi, kes viisakusest on vastanud agressiivsetele müügikõnedele jaatavalt ja saavad nüüd igakuiselt kalli raha eest oma postkastidesse igasugu rämpsu. Nende vanurite pensionitõusud lähevad väga valesse kohta.

Jah, võib öelda ju vastukaaluks, et äri on äri ning vanaemad ja vanaisad on täiskasvanud inimesed, kes teavad ise, mida nad tellivad või tarbivad, aga andke andeks, paljud 70ndate eluaastate taha jäävad mehed ja naised ei adu moodsa maailma riukaid. Nad on heatahtlikud ja viisakad ning seda kasutatakse ära.

Ja kui mõni saabki aru, et on vale otsuse teinud, siis häbeneb ta seda eestlastele nii iseloomulikust tagasihoidlikkusest ligimestele tunnistada.

Seega, olge head, vaadake aeg-ajalt oma memmede ja taatide tegemiste järele, et nad ei oleks röövmüüjate seatud lõksu sattunud. Võimalik, et teete sellega suure heateo.

Valija valimismootor on rikkis

Poliitikud tirivad valijaid kui mänguautomaate käisest ja loodavad nende pööritavais silmis näha peavõitu, kas kahte oravat või kahte ristikulehte või rukkilillepaari – parteilasi rahuldab vaid täispangale minek.

Eesti valijad, kes ei usu Jumalat, aga veel vähem poliitikuid ja kelle hulgast vähestel on väljakujunenud maailmavaade, on segaduses. Oma riigist hooliva ja osavõtliku kodanikuna peaks nagu hääletama minema, aga kelle poolt hääletada?

Meie erakondade programmid on nagu pudru ja kapsad, mis on vürtsitatud valede ning lubadustega, mis kunagi ei täitu. Valetamine on valimiste loomulik osa, sest erakondade tagatubades teatakse – valija mälu on lühike, keegi ei mäleta, mis toimus või milliseid lubadusi jagati neli aastat tagasi.

Tõsi, mõni eriti suur ja terav vale nagu „Viie aastaga viie rikkaima riigi sekka!“ ei lähe kunagi meelest, aga tänaseid demagoogia musternäidiseid nagu „Õiglane riik kõigile“, „Igaüks loeb!“ või „Terve Eesti heaks“, ei mäleta juba aasta pärast mitte keegi.

Seejuures on paljud parteilased nagu limukad, kes enne valimisi roomavad eri suundades, tehes näo, et koostöö pole võimalik, kuid võimu nimel kleepuvad peale valimistulemuste selgumist kokku, nii et isegi DNA-test ei suuda ühtesid teistest eristada.

Kahtlemata on suurele osale valijale väga häiriv ka Riigikogu valimistel kasutatav kinniste nimekirjade süsteem*, mis ei lase valituks saada paljudel kandidaatidel, kellest tõeliselt lugu peetakse, vaid lennutab tippu erakondade tagatubadele kasulikke poliitbroilereid.

Valijad näevad, kuidas võim ja erakondlikusse toiduahelasse sattumine juhuslikult Riigikokku sattunud inimesi muudab – kes liisib maksumaksja raha eest unistuste veoauto, kes minestab palganumbrit nähes, kes lutsib lihtsalt majoneesi.

Võiks veel palju häirivat välja tuua, mis valija valimismootori on tuksi keeranud, aga küsimus ikkagi jääb – kelle poolt siis hääletada, et Eesti riik kestaks?

Mul on sellele väga lihtne vastus. Kui on suuri kõhklusi erakondade või valimissüsteemi suhtes üldiselt, tuleb valima minnes oma südametunnistuse rahustamiseks anda hääl inimesele, kellest sa tead, et ta on oma ametis tubli, lähedaste ja sõprade hulgas lugupeetud ja kellele võib rasketel aegadel kindel olla. Erakondlik kuuluvus ei oma taolises valikus kõige suuremat tähtsust.

*Kinnine nimekiri (ka suletud nimekiri) on valimiste reegel, mille puhul määrab kandidaatide järjekorra partei nimekirjas kindlaks partei ning pärast valimisi jagatakse valimisnimekirjapoolt saadud mandaadid vastavalt sellele nimekirja järjestusele. Allikas: Vikipeedia

Mida me siis raamatupoest ostame?

Eesti Kirjastuste Liit tegi kokkuvõtted möödunud aastal liidu liikmete enimmüüdud raamatutest. Endistviisi on vilets osakaal ilukirjandusel, aga rõõmu teeb see, et lastekirjandus on siiski päris heal järjel ja see näitab, et kõik pole veel kadunud.

Loomulikult müüdi enim eneseabi- ja meditsiinialaseid teoseid, aga hästi läheb ka ajalooraamatutel.

Elulooraamatute kõrgaeg on vist selleks korraks möödunud, helget tulevikku ei näita ka kokaraamatute müük. Ilmselt on internet kokaraamatute turuosa alla neelanud.

Tegin kiiresti müüduimate raamatute põhjal paar graafikut, et silmal oleks osakaale parem haarata.

Kas nii nad tapsidki Olof Palme?

„Stieg Larssoni jälgedes“

Autor: Jan Stocklassa

Tõlkija: Tõnis Arnover
Kirjastus Pegasus, 2018

Kui ma tudengina 1989. aastal esimest korda elus raudse eesriide taha Rootsi Kuningriiki pääsesin, tekkis mul mingis seltskonnas ühe keskealise rootslasega umbes selline vestlus:

„Kas sa tead, miks Olof Palme kirstu sisse enne matmist augud puuriti?“

„Ei tea.“

„Aga eks ikka selleks, et vaglad saaksid välja ronida ja oksendamas käia.“

Ma ei teadnud siis Rootsi ühiskonnast ööd ega mütsi ja ei mõistnud seda mürgist nalja ei naerda ega pahaks panna. Ei osanud midagi tunda ja arvata ka siis, kui mõned päevad hiljem sattusin Stockholmis Sveavägeni ja Tunnelgatani ristmikul lilledega tähistatud paika, kus abielupaar Palmesid rünnati.

Hiljem sain aru, et Rootsi ei olegi nii üheselt mõistetavalt roosa ja sotsialistlik nagu pealtnäha paistab – peaminister Palme mõrv jagas inimesed kahte lehte ja mõned seisukohad tema rollist ajaloos on siiani vaidluste teemaks.

Kuid raamatust! Võiks ju arvata, et nii kõvade teemade sidumine nagu peaministri mõrv ja Rootsi ülimenuka kirjaniku Stieg Larssoni uurimistöö sellel alal võiks tekitada plahvatuse, mis paneb piltlikult öeldes terve Läänemere loksuma. Otsisin igatahes dokumentaalpõnevikust sellist lugemislaksu, mis ei lase raamatut käest panna.

Paraku, nende jaoks, kes on teemat läbi aastate silmas pidanud, ei esitanud teos midagi erakordset ja kohatine teadaolevate faktide ülenämmutamine pigem pidurdas lugemishimu. Katse varalahkunud Larssoni arhiivi abil tõestada, et Palme tapmise taga ei ole üksikkurjategija, vaid Rootsi paremäärmuslased koos Lõuna-Aafrika Vabariigi eriteenistusega, ei osutunud kuigi veenvaks. Lugeja igatahes väsib raamatu viimases kolmandikus kirjeldatud detailide rägastikus enne ära, kui jõuab seda teooriat pooldama hakata.

Kui mõelda Stieg Larssoni põnevale ja kaasakiskuvale loomingule, siis sama taset Jan Stocklassa teosest ei leia, mis siis, et autor ise on aastaid Palme mõrvari leidmisele pühendunud. Aga ehk on see vabandatav žanriga „dokumentaalpõnevik“.

Eesti või õigemini Välis-Eesti kontekstis võiks raamat huvi pakkuda selle poolest, et Rootsi äärmusluses on nähtud ka eestlaste jälge. Nimepidi on välja toodud päris mitu markantset Välis-Eesti tegelast ja mine võta kinni, kas nad olid spioonid ning äärmuslased või mitte. Igatahes olen ma veendunud, et Stockholmi Eesti Maja on kindlasti olnud palju põnevam paik, kui seni arvatud.

Teooriaid, miks ja kes peaminister Palme tappis, ringleb endiselt sarnaselt parvlaev „Estonia“ hukuga kümneid kui mitte sadu. Kuigi raamatu autor loodab, et poliitiku tapjad ja tapmise motiiv tuuakse lähiaastatel avalikkuse ette, tundub see ebatõenäoline ja ilmselt kirjutatakse Palme mõrva teemadel veel mitmeid raamatuid.

Keda huvitab üks Rootsi Kuningriigi mõistatuslikemaid mõrvu, saab Jan Stocklassa dokumentaalpõnevikust teemasse korraliku sissejuhatuse, et siis ühineda olemasolevate vandenõuteoreetikutega või pakkuda mõrva lahendamiseks välja oma versioon. Usun, et kui mõrvari ära arvate, saate kuningriigi kõrge tunnustuse osaliseks.

Kaanepilt Jan Stocklassa dokumentaalpõnevikust "Stieg Larssoni jälgedes"

PANK – üheksakümnendad, mis ei ajanud segadusse

"Pank"

Teleseriaal

Autorid: Eero Epner ja Tarmo Jüristo

Produtsent: Paul Aguraiuja

Osades: Sergo Vares, Evelin Võigemast, Priit Võigemast, Gert Raudsep jt.

Teleesilinastus ETV-s 18. oktoobril 2018

Uut teleseriaali „Pank“ hakati tutvustama varakult ja loomulikult sõnumiga, et tegemist on millegi enneolematuga Eesti telemaastikul. Kahtlemata kergitasid huvi ka teated, et seriaali ostsid näitamiseks põhjanaabrid ja see jõuab USA televaatajateni. Ühesõnaga, turundusõhupall puhuti korralikult täis ja seetõttu oleks eeldanud, et seriaali esimene osa on tõeline avapauk, mis paneb isuga järgmist ootama, nagu see nii mõnegi Põhjamaade või Suurbritannia seriaalide puhul on olnud.

Paraku on mul millegipärast selline tunne, et kui ma järgmisi osasid ei näe, siis ma midagi ei kaota. Siin võib muidugi tegemist olla ealise iseärasusega, sest üheksakümnendad oli minu põlvkonna jaoks suhteliselt raju aeg ja seepärast on „Panka“ vaadates raske on üllatuda. Kui mõelda sellele ajale tagasi, siis võiks vabalt teha sarmase seriaali nimega „Toimetus“ või „Paberivabrik“ või „Kaubamaja“ – ühiskonnas toimusid tohutud muutused ju igal alal.

Seega loodan ma, et vähemalt nooremal põlvkonnal on põnev vaadata, kuidas nende vanemad kapitalismiga kiirkohanesid või siis ei kohanenud. Nii mõnigi kaotas selles segaduses ja seadusetuses orientiiri ning tagatipuks veel elugi.

Kuigi seriaali loojad on öelnud, et reaalse elu ja reaalsete tegelastega pole seriaalil mingit pistmist, tundsin Toomas Pisukese näol ära Erkki Raasukese ja Gert Raudsepa mängitud Mati Iisaku tegelaskuju matkis väga täpselt Olari Taali – seega võis teadlik televaataja noppida ridamisi vihjeid Hansapanga algusaastatele. Gert Raudsepalt muide suurepärane esitus!

Pildikeeles häiris natuke see vahepalade kasutamine – Toomas Pisuke paadis oma Valhalla poole liikumas ja siis kiiresti vilksatavad dokumentaalkaadrid toonasest elust, mis manas silme ette ühe teise seriaali, nimelt „ENSV“. Minu arvates oleks piisanud Pisukese „meditatsioonist“, dokumentaalkaadrid jätsid mulje tegijate ebakindlusest – igal juhul oleks nagu vaja tõestada, et tegemist on üheksakümnendatega.

Kõige rohkem tekitas minus küsimusi Eesti Panga tegelaste kujutamine kivinägudena – olustik meenutas pigem pätsiaegset keskpanka, mitte üheksakümnendate Eesti rahanduseliidi kogunemiskohta. Emotsioone oli ebareaalselt vähe, arvestades, et üheksakümnendatel oli keskpanka ja selle ümber kogunenud palju elukunstnikke, rehepappe ja lihtsalt odava laenu ning muude hüvede nautijaid. Tuletagem meelde – 10 miljoni dollari afäär ja Siim Kallas, VEB fond, ridamisi väikepankade moratooriume – kõike seda ei tehtud kindlasti kivistunud nägudega, mõnele tõi see susserdamine palju tulu ning rõõmu.

Seriaali loojate sõnul tahtsid nad kohe algusest peale teha „välismaa seriaali“. Ma ei tea, mida nad täpselt selle mõiste all mõtlesid, aga püüaks ikka teha väga head seriaali. Esimene osa selleks lootust ei anna ja Triin Ruumeti debüütfilmi „Päevad, mis ajasid segadusse“ üheksakümnendate esteetikat see seriaal ilmselt ei ületa.

Aga pangandus pakub iga päev uut ainest, nii et alati on võimalik paremini teha - seriaalid "Eesti Pank" ja "Danske" ootavad tegemist.

Ahjaa, Nordpank on ka tegelikult aastatel 1992-1993 tegutsenud finantsasutus.

Vaata ka:

Pankade kadumine Eesti pangandusturult.

Kaader seriaalist "Pank": Sergo Vares alias toomas Pisuke alias Erkki Raasuke.

Kus saab Kärdlas kõige paremat kohvi?

Kärdlast kaovad turistid suve lõpuks koos sääskedega ja tundub, et toitlustuskohtades käib maha ka soov klientidele tasemel teenust pakkuda. Nii on mõni toitlustuskoht end augusti lõpuks kas kevadeni või ajutiselt sulgenud nagu näiteks peaväljaku kõrval asuv pitsarestoran Mamma Mia, mille uksel ilutses silt, et tegijad on sügiseni puhkusel.

On ka selliseid kohti, kus lahtiolekuaegu lühendatakse ja nii on väikelinna külalised suure dilemma ees, et kust saaks ühe korraliku kõhutäie ja tassi head kohvi.

Korduvalt Kärdlat väisanuna pean kahjuks tunnistama, et mõnusat kõhutäit, sooja toitu, mis paitaks maitse- ja ilumeelt, ei ole mina selles linnas kunagi saanud. Ilmselt on paremad kokad leidnud tööd saare muudes osades või olen ma olnud valel ajal vales kohas.

Küll aga on lohutuseks võimalik hilisejatel ärkajatel leida täitsa korralikku kohvi kesklinnas asuvast kohvikust Gahwa ja varajastel tõusjatel ööpäevaringselt linna servas asuvast Olerex Kärdla tanklast.

Tervitus siinkohal kütusemüüjatele, kes ei lase saartel ja ääremaadel elu päris välja surra.

Gurmeetäpp Läti maastikul

Restorans Terase

Pūre, Pūre vald, Läti

Peakokk Nauris Hauka

Hiljuti õnnestus mul ühe seltskonnaga külastada Lätis Pūres asuvat restorani Terase, mis on nädalas harva avatud ja mille road valmivad Riia ühe tuntuima koka Nauris Hauka valvsa pilgu all.

Kõigepeal üllatas restorani asukoht – ühel pool kõpitsemist vajavad tööstushooned, teisel pool aga avar vaade Läti põllumajandusmaastikule, mida õhtusel ajal kuldas päikeseloojang. Kui keegi küsiks minu käest, et kas tasub sellisesse kohta eliitsöögikohta teha, siis oleksin väga kõhklev. Peakokk Nauris Hauka aga tegi ja kuuldavasti läheb tal selle projektiga väga hästi.

Mida siis süüa pakuti? Õhtusöök oli viiekäiguline. 

Esimeseks eelroaks serveeriti merekarbis sojakastmes marineeritud tuunikala merevetika ja wasabi aioli kastmega – see oli super!

Teisena pakuti veiseliha tartari traditsiooniliste lisanditega – kõik see oli pakendatud konservikarpi, mis tuli igal sööjal enda avada. Tartar üllatust ei pakkunud, aga kvaliteet oli priima.

Pearoogadest saime maitsta tuunisteiki ja pardirinda. Steik serveeriti pastinaagipüree ja metsiku broccoli ning soja-koriandri kastmega. Kala ei olnud üleküpsetatud ja maitsekooslus sobis.

Pardirinnale olid lisanditeks asparaagus, kukeseened, aedoad ja viigimarjapüree.

Tuleb öelda, et pearoad olid väga maitsvad ja korrektselt valmistatud, kuid erilisi üllatusi ei pakkunud. Aga eks kindel kvaliteetki ole suur asi!

Desserdiks pakuti suvemarjadega Pavlovat. Kui arvestada eelnenud menüüd, siis tundus see olevat liiga lihtne valik, aga jällegi kindla peale minek. Samas oleks eestlasena, kes võib Pavlovat nautida pea igas teises Pärnu kohvikus, soovinud i-le täpi panna millegi ainulaadsemaga.

Aga nagu öeldakse, et kes toidu kallal vingub, saab nälga näha, nii et paneme siia punkti.

Toit *****
Klienditeenindus ****
Hinnatase ****
Asukoht ***
Vaatamisväärsused ***

Muuseas, sealsamas Pūres Terase restorani kõrval asub ka väike šokolaadivabrik koos vabrikupoe ja šokolaadimuuseumiga, nii et kokku saab täiesti külastamist vääriva turismiobjekti.

Restorans Terase menüü

Kuidas Ülemiste vanake viimase lootuse kaotas

Ülemiste vanake läheb Taavi Aasa juurde: „Taavi, kas Tallinna linnavalitsusest on korruptsioon lõpuks välja juuritud?“

„Ei, ei ole veel, austatud vanake!“

„Millal see siis juhtub?“

„Ma ei tea … Kui korruptsioon linnavalitsusest välja juurida, võib Tallinn viimaks valmis saada ja siis ujutad sa ju kõik tänavad üle.“

„Selge,“ jäi Ülemiste vanake mõtlikuks. „Tasuta ühistransport loodi siis ka selleks, et Tallinn kunagi valmis ei saaks?“

„Muidugi,“ lausus linnapea.

„Ja parteilised töökohad spordihoonetes?“

„Ikka selleks.“

„Te olete väga kavalad,“ nentis Ülemiste vanake, aga ühe asja olete kahe silma vahele jätnud.“

„Millise?“ küsis linnapea kohkunult.

„Vana Toomas raekoja torni tipus kuuleb ja näeb kõiki teie sahkerdamisi.“

„Ah tema!“ naeratas linnapea. „Vana Toomas soovis hiljuti, et ta üle kullataks, aga meie kuldame ainult omasid. Kirjutasin just alla määrusele asendada ta kiiremas korras Jüri Kuuskemaaga.“

„Teile pole enam midagi püha!“

„Pühad, kulla papi, on meie riigis vaid mõned korrad aastas. Ülejäänud aeg on lihtsalt äri. Kui teil nüüd midagi reaalselt pakkuda ei ole, minge võtke oma järv ja leidke endale uus omavalitsus!“

Nii kaotas Ülemiste vanake viimase lootuse, et Tallinn valmis saaks.

Miks Tallinn kunagi valmis ei saa?