Püha Jüri võitlused: Kitse-Martini ülekuulamine (4)

Rännusellid olid esimeseks õhtuks marssimisest täiesti läbi ja otsisid endale ööbimiskoha Pirita jõe ääres, suurte põlispuude varjus.

„Siit ei leia meid vanakurat ka üles,“ nentis Korbi-Miša rahulolevalt ja puges pikali vajunud vana paju varju.

„Vanakurat ei leia, aga korteriarendajad on päikesetõusuga kohal,“ ütles Mendi-Andres põlglikult. „Need on viimasel ajal nagu kajakad – kuhu tagumiku toetavad, sinna oma betoonilärtsu lasevad!“

„Inimesed peavad ju kuskil elama,“ vaidles Kauka-Sven.

„Kui inimesel on kodu, siis peab ta sinna sisse asju muretsema ja see elavdab majandust,“ toetas viimast Musta-Kadri.

„Muretsemine elavdab majandust kohe hullupööra,“ irvitas Lihtsalt Jevgeni. „Mu isa ongi ainult puhta muretsemise peal rikkaks saanud.“

„Kes on rikas, see saab kohe kindlalt taeva, teistel sellega ei tasu näha vaeva,“ ümises Riimi-Marko.

„Pange oma suumulgud nüüd ilusti kinni ja tegeleme asjaga,“ kutsus Püha Jüri kaaslased korrale. „Astu aga ette, Kitse-Martin, ja jaga meile selgitusi. Peame otsustama, kas ikka võtame su kaasa või vudid koju oma lojuste juurde tagasi.“

„Me kuulame!“ hõikas Irli-Margus nõudlikult.

„Noh … see … kõigepealt oli mul üks kits, mille ma vanaemalt päranduseks sain. Ma ei osanud temaga midagi teha, panin maja taha ketti ja lootsin, et hundid ära viivad.“

„Kuidas nad oleks viinud, kui vaene loom ketis oli?“ küsis Paragrahvi-Ummi.

„Osade kaupa või nii …“ kohmetus ülekuulatav.

Taibu-Sven kratsis lõuga ja sõnas: „Loogiline!“

„Siis see kits mökitas mul seal maja taga kuni mööda läks üks sokk ja neil tekkis armastus esimesest silmapilgust. Mõne aja pärast oli neid neli. Ja siis see sokk ei läinud ära, vaid vorpis kitsesid üha juurde, kuni neid sai terve kari.“

„Edasi! Kiiremini! Ega me siia mingit suguvõsa ajalugu kuulama ei kogunenud,“ sundis Ema Mailis Kitse-Martinit takka.

„Vastutustundetu paljunemine siis,“ nentis Keskmaa-Kaia.

„Noh ja siis, et seda loomakarja hallata, olin sunnitud tegema firma. Ma üldse ei tahtnud, aga midagi ei jäänud üle. Viimases hädas pidin isegi riigilt toetust küsima.“

„Aga mis jama sul nende töötajatega seal firmas oli? Miks sa neile normaalset palka ei maksnud?“ uuris Praami-Urve.

„Miks ma siis ei maksnud! Panin raha igal palgapäeval ukse kõrvale suure tünni sisse ja igaüks võttis palju tahtis. Töötajad nägid, millistes raskustes ma nende kitsedega olin ja võtsid sealt tünnist südametunnistuse järgi. Usaldasime üksteist.“

„Tünnipalka maksid siis või?“ küsis Saare-Ints.

„Jah, võib nii öelda küll!“

„Siis on ju asi korras!“ hakkasid kõik kergendunult naerma ja patsutasid Kitse-Martinile õlale.

„Tünnipalk on täitsa jokk,“ nõustus Püha Jüri. „Sa ei pea koju minema, jätkad koos meiega homme teekonda.“

Järgmised osad:
Püha Jüri võitlused: Kloostri start-up (5)
Püha Jüri võitlused: Kitse-Martini sabasuled (6)
Püha Jüri võitlused: Tamme-Tartsi saabumine (7)
Püha Jüri võitlused: Jõulusoovid (8)
Püha Jüri võitlused: Ainus kindel asi on uue aasta saabumine (9)
Püha Jüri võitlused: Pohmell hundisilmajalaveest võtab hoomaha (10)
Püha Jüri võitlused: Kõik ooperisse! (11)
Püha Jüri võitlused: "Me ooperit, me ooperit, me armastame ooperit!"(12)
Püha Jüri võitlused: Võlur Savihall hakkab kõiketeadjaks(13)

Püha Jüri seiklused: Ordenisadu võtab oimetuks (14)