Jäin eile mõtisklema selle üle, kas oleks võimalik elada nii, et
ükskõik, mis jama seal Toompeal ka ei toimu, ei sega ega mõjuta see olulisel
määral igapäevast kulgemist.
Kas on olemas sellist elutervet mudelit, et poliitikute igasugused
tõmblused maksudega ja ka muudel aladel ei läheks eraisikule kuidagi korda?
Kas saaks üldse ignoreerida ühiskonnakorda või valitsust,
mis sulle ei meeldi, aga samas sellel maal edasi elada?
Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga ikka jõudsin oma arutlustega
tupikteele.
Ettevõtjatel end kehtivast süsteemist väljapoole asetada on
võimatu.
Noored pered – kodulaenud, vanemapalk ja lastetoetused
seovad pikkadeks aastateks.
Pensionärid – oma igapäevase leivapalukese eluaegse rügamise
eest peab kuskilt saama.
Peale selle on ravisüsteem Eestis taoline, et sul pole mingeid
valikuid.
Kõige vabamad on riigi puudutusest vist kodutud, aga needki
sõltuvad pakendiaktsiisist jms. Lõppude lõpuks pole paadi all elamisest ka
mingit rõõmu.
Siiski on olemas mingi variant suhteliselt iseseisvaks,
riigivabaks eluks. See oleks taastuvenergiat kasutav ökotalu kuskil ääremaal,
kus maamaks on madal ja kõike on võimalik ise kasvatada. Sellises kohas elades
saaks vist küll sõpru üllatada repliigiga „Taavi Rõivas on jälle peaminister? Oi,
ma ei teadnudki!“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!