Si vis pacem, para bellum – kui tahad rahu, valmistu
sõjaks
Kaitseliit tähistab täna 98. aastapäeva. Tegemist pole küll
mingi ümmarguse tähtpäevaga, aga kuna Eesti vanim ja suurim jõustruktuur on
juba nii auväärses eas, siis tuleb sündmus ikkagi ära märkida.
Isiklikult mul Kaitseliiduga paraku tihedat sidet ei ole,
kuulen nende tegevusest kas meedia vahendusel või tuttavate kaudu. Vene
sõjaväes sain korra relva maitse suhu ja kuidagi on nii läinud, et rohkem pole
sõjarauda käte vahel olnud.
Aga see ei tähenda, et ma Kaitseliitu oluliseks ei pea.
Liidu tegevuse taastamine oli üheksakümnendatel üks oluline turvalisuse tagamise
protsess, sest paljud mehed, kes oleks niisama paugutada soovinud, leidsid
selleks väljundi organiseeritud korras. Ehk siis Kaitseliit on ära hoidnud nii
mõnegi mehe pätistumise ja ma usun, et need isikud on täna selle eest
tänulikud.
Kaitseliitlased on osalenud väga paljude kadunud inimeste
otsimisel – jällegi väga tänuväärne tegevus.
Ja muidugi, mis kõige tähtsam, Eestil on Kaitseliidu näol
väga mürgine okas, mida vajadusel vaenlase rindu torgata, kui peaks tõsisem
konflikt tekkima.
Mitmed inimesed peavad Kaitseliidu olemasolu küll
ebavajalikuks ja tegevust tuumaajastul naiivseks, aga mina nii ei arva.
Palju õnne siis, Kaitseliit!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!