Novembri TOP ja POTT

TOP

1. Keskerakonna kongress – Parim stand-up komöödia üle pika aja!
2. Remont poliitmaastikul – Uus valitsus sai ratta alla ja hakkas vongerdades liikuma. Lootus jääb!
3. Veteranpoliitik Edgar Savisaar sai Soomes jala alla – Me veel kuuleme temast!
4. Donald Trump sai USA presidendiks – Trump trumpas kõik üle, aga veel parem on, et väga paljud inimesed peavad nüüd oma peaga mõtlema hakkama.
5. Magusamaks – Tõi päevavalgele igasugu variserid nii toiduainete tootjate kui ka riigiametnike poolelt. Huvigruppide võitlus on Eestis tegelikult väga räige. 

POTT

1. Keskerakondlik maaeluminister – Kits kärneriks? Kiir mõisavalitsejaks? Äkki prooviks alustuseks veeretada lihtsalt kive?
2. Odava rämpskaubaga ummistatud vahekäigud kauplustes jõule ootamas – Jumala eest, ärge ostke oma lähedastele saasta, vaid küpsetage pigem piparkooke.
3. Rail Baltic – Helsingi-Tallinn-Riia otsetee Läti odava alkoholini saab valmis niikuinii! Tartlased, vaadake ise, kuidas liigutud saate, ei tule teile mõnusat ühendust lõunanaabriteni ega neljarealist maanteed Tallinnani.
4. Halloween tappis Mardi ja Kadri – Järgmisena sureb eesti keel.
5. Toomas Hendrik Ives – ole mees ja tee need Ärma asjad selgeks, miks sa lased oma inimesi peksta?

Püha Jüri võitlused: Kitse-Martini ülekuulamine (4)

Rännusellid olid esimeseks õhtuks marssimisest täiesti läbi ja otsisid endale ööbimiskoha Pirita jõe ääres, suurte põlispuude varjus.

„Siit ei leia meid vanakurat ka üles,“ nentis Korbi-Miša rahulolevalt ja puges pikali vajunud vana paju varju.

„Vanakurat ei leia, aga korteriarendajad on päikesetõusuga kohal,“ ütles Mendi-Andres põlglikult. „Need on viimasel ajal nagu kajakad – kuhu tagumiku toetavad, sinna oma betoonilärtsu lasevad!“

„Inimesed peavad ju kuskil elama,“ vaidles Kauka-Sven.

„Kui inimesel on kodu, siis peab ta sinna sisse asju muretsema ja see elavdab majandust,“ toetas viimast Musta-Kadri.

„Muretsemine elavdab majandust kohe hullupööra,“ irvitas Lihtsalt Jevgeni. „Mu isa ongi ainult puhta muretsemise peal rikkaks saanud.“

„Kes on rikas, see saab kohe kindlalt taeva, teistel sellega ei tasu näha vaeva,“ ümises Riimi-Marko.

„Pange oma suumulgud nüüd ilusti kinni ja tegeleme asjaga,“ kutsus Püha Jüri kaaslased korrale. „Astu aga ette, Kitse-Martin, ja jaga meile selgitusi. Peame otsustama, kas ikka võtame su kaasa või vudid koju oma lojuste juurde tagasi.“

„Me kuulame!“ hõikas Irli-Margus nõudlikult.

„Noh … see … kõigepealt oli mul üks kits, mille ma vanaemalt päranduseks sain. Ma ei osanud temaga midagi teha, panin maja taha ketti ja lootsin, et hundid ära viivad.“

„Kuidas nad oleks viinud, kui vaene loom ketis oli?“ küsis Paragrahvi-Ummi.

„Osade kaupa või nii …“ kohmetus ülekuulatav.

Taibu-Sven kratsis lõuga ja sõnas: „Loogiline!“

„Siis see kits mökitas mul seal maja taga kuni mööda läks üks sokk ja neil tekkis armastus esimesest silmapilgust. Mõne aja pärast oli neid neli. Ja siis see sokk ei läinud ära, vaid vorpis kitsesid üha juurde, kuni neid sai terve kari.“

„Edasi! Kiiremini! Ega me siia mingit suguvõsa ajalugu kuulama ei kogunenud,“ sundis Ema Mailis Kitse-Martinit takka.

„Vastutustundetu paljunemine siis,“ nentis Keskmaa-Kaia.

„Noh ja siis, et seda loomakarja hallata, olin sunnitud tegema firma. Ma üldse ei tahtnud, aga midagi ei jäänud üle. Viimases hädas pidin isegi riigilt toetust küsima.“

„Aga mis jama sul nende töötajatega seal firmas oli? Miks sa neile normaalset palka ei maksnud?“ uuris Praami-Urve.

„Miks ma siis ei maksnud! Panin raha igal palgapäeval ukse kõrvale suure tünni sisse ja igaüks võttis palju tahtis. Töötajad nägid, millistes raskustes ma nende kitsedega olin ja võtsid sealt tünnist südametunnistuse järgi. Usaldasime üksteist.“

„Tünnipalka maksid siis või?“ küsis Saare-Ints.

„Jah, võib nii öelda küll!“

„Siis on ju asi korras!“ hakkasid kõik kergendunult naerma ja patsutasid Kitse-Martinile õlale.

„Tünnipalk on täitsa jokk,“ nõustus Püha Jüri. „Sa ei pea koju minema, jätkad koos meiega homme teekonda.“

Järgmised osad:
Püha Jüri võitlused: Kloostri start-up (5)
Püha Jüri võitlused: Kitse-Martini sabasuled (6)
Püha Jüri võitlused: Tamme-Tartsi saabumine (7)
Püha Jüri võitlused: Jõulusoovid (8)
Püha Jüri võitlused: Ainus kindel asi on uue aasta saabumine (9)
Püha Jüri võitlused: Pohmell hundisilmajalaveest võtab hoomaha (10)
Püha Jüri võitlused: Kõik ooperisse! (11)
Püha Jüri võitlused: "Me ooperit, me ooperit, me armastame ooperit!"(12)
Püha Jüri võitlused: Võlur Savihall hakkab kõiketeadjaks(13)

Püha Jüri seiklused: Ordenisadu võtab oimetuks (14)

Kas kaalu langetamine õigustab tujutsemist teiste kallal?

Olen moodsal ajal, kus igapäevaseks teemaks on pidev salenemine, teinud mõned häirivad tähelepanekud.

Esiteks, inimesed, kes on asunud järsu kaalulangetuse teele, muutuvad organismis toimuvate protsesside tõttu ümbritseva suhtes pahuraks, tigedaks ja õelaks. Nende tujutsemine kandub edasi nende tegudesse ja otsustesse, mis võivad olla ligimestele väga tüütud, väljakannatamatud, aga ka ohtlikud. Hoidku jumal, kui midagi sellist juhtub ministritega või teiste riigi käekäiku juhtivate tegelastega.

Teiseks, paljud kaalulangetajad kipuvad targutama ja halvustama kaaslaste söömisharjumusi, mis sarnaneb piltlikult öeldes sellega, et keegi tuleb ja songib lõuna ajal oma kahvliga sinu prae sees.

Esimese ilmingu kohta tahaks öelda, et vähemalt töötavad inimesed, kes soovivad järsult kaalus alla võtta, peaksid võtma terviselehe ja hoidma sellel perioodil end teistest eemale. Tegemist on ju raviga, haiglase seisundiga ja miks peaks haige siis tööl käima ja teiste närvidel trampima?

Teise ilmingu suhtes tahaks öelda, et pole kellegi asi, mida keegi sööb. Minu pärast joogu inimene iga päev kas või sularasva, kui see talle meeldib. Võib-olla ei ole see tõesti vastutustundlik, aga me elame vabal maal. Totalitarismi ei ole vaja meie rahvale toiduga sisse ajada, nagu mitmed institutsioonid seda teha üritavad.

Lahkus nõukogude lapsepõlvekangelane, kes ei tahtnud suudelda Brežnevit

„Ma olen marksist-leninist ja jään selleks oma elupäevade lõpuni.“ 

See Kuuba kauaaegse juhi Fidel Castro 1961. aastal öeldud tsitaat pidas vett. Castro suri täna, jäädes elu lõpuni truuks Karl Marxi ja Vladimir Lenini õpetusele.

Ulatades nooruspõlves käe vaestele ja rõhututele nende abistamiseks, oli ta viimastel eluhetkedel pururikas inimene, kes istus oma riigiga aastakümneid nagu pompoon USA tagumikul – Sigade laht, Kariibi kriis, Kuuba maffia …

Mäletan, et nõukogude ajal, üsna õrnas eas, sattus kätte mitmeid raamatuid, kus räägiti Fidel Castro ja Che Guevara kangelastegudest tööliste ja talupoegade kaitsmisel. Mõningal määral see vist tollel ajal isegi innustas, aga noh, Eesti maarahva järeltulijatest ei saa ju revolutsionääre. Selleks peavad inimesed linnas kuhjas koos elama, mitte kuskil eraldatud külakolkas.

Kui Fidelist muud otsest kasu ei olnud, siis esimesed teadmised Kuuba sigarist sain igatahes tema fotode kaudu.

Hiljem kuulsin, et Castro kasutas sigarit vahel ka tõrjevahendina. Sotsialismileeri kuuluvate maade juhtide hulgas valitses alati paanika, kui külla saabus Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär Leonid Ilitš Brežnev, kellel oli kombeks lörtsuvaid mususid jagada – ikka vasakule põsele, paremale põsele ja siis suule.

Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei keskkomitee peasekretär Erich Honecker sai nendest musidest vist kõige mahlasemad.

Aga Fidel Castro oli kaval ja pani Brežneviga kohtudes alati paksu sigari näkku, suutes niimoodi pealetükkivat suudlejat pareerida.

Nüüd on mõlemad mehed ajalugu. Kuuba juht oli kahtlemata koloriitne kuju, seepärast ümisen tema mälestuseks natuke ka marksistide laulukest. Laulge kaasa!

Avanti o popolo, alla riscossa
Bandiera rossa, bandiera rossa
Avanti o popolo, alla riscossa
Bandiera rossa trionferà.

Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Evviva il socialismo e la libertà!

Degli sfruttati l'immensa schiera
La pura innalzi, rossa bandiera
O proletari, alla riscossa
Bandiera rossa trionferà.

Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Il frutto del lavoro a chi lavora andrà.

Dai campi al mare, alla miniera
All'officina, chi soffre e spera
Sia pronto è l'ora della riscossa
Bandiera rossa trionferà.

Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Soltanto il socialismo è vera libertà.

Non più nemici, non più frontiere
Sono i confini rosse bandiere
O socialisti, alla riscossa
Bandiera rossa trionferà.

Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Nel solo socialismo è pace e libertà.

Falange audace cosciente e fiera
Dispiega al sole rossa bandiera
Lavoratori alla riscossa
Bandiera rossa trionferà.

Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Evviva il comunismo e la libertà!

Püha Jüri võitlused: esimene jama (3)

Jüri oli oma jüngritega teel üksiku mäe poole, aga üsna pea muutus paljude samm töntsiks ja tekkis üleüldine meeleolulangus, sest kõhud muutusid tühjaks.

„Mida sa meile söötsid? Me pole kahte kilomeetritki läbinud, aga juba on nälg kallal,“ küsis tigedalt silmi pilgutav Musta-Kadri Ema Mailiselt.

„Seda, mis kätte sain,“ vastas viimane. „Natuke majapidamispaberit, koerakrõbuskeid ja ühe vana villase salli hakkisin ka sisse.“

„Pöäkk,“ häälitses Kauka-Sven ja kargas rajalt kõrvale põõsastikku, et end tühjendada.

„Ise nõudsite, et laual oleks ainult kohalik toit!“ kaitses end Mailis.

„Ärge nüüd tülitsege,“ rahustas Püha Jüri. „Ma palusin Kitse-Martinil meile moona kaasa võtta – kõik puha tema oma kasvatatud kraam. Näe, istume siia teepervele ja kinnitame keha.“

„Kui miskit muud ei ole teha, siis tuleb kinnitada keha,“ paristas Riimi-Marko.

Kitse-Martin laotas koltunud murule kile ja ladus kotist välja mitut sorti kitsejuustu ja suure pätsi leiba.

„Ma ei söö kitse,“ kirtsutas Lihtsalt Jevgeni nina. „Ma pole kindel, et see üldse tervislik on. Peaksime hakkama seda aktsiisiga maksustama.“

„Jäta nüüd!“ noomis Irli-Margus. „Lõuna-Eesti valijad helistavad selle magusamaksu pärast mulle niigi iga päev ja plaanivad puskaritehased sulgeda.“

Kõik kargasid kitsejuustu mugima, kuni Praami-Urve viimaks karjatas. „Aaaaah, vaadake, mis siia kirjutatud on?“

„Made in Holland,“ veeris Paragrahvi-Ummi.

Taibu-Sven sülitas juustu suure kaarega suust. „Sa saadana sigitis pakud meile kohaliku toidu pähe mingit välismaist kitselaadset toodet!“

„Andke armu!“ Kitse-Martin varjas end Püha-Jüri laia selja taha. „See on mu oma talu toode! Ma lihtsalt ei ole jõudnud äriregistris talu nime muuta, aga sildid on juba uued!“

„Keda sa lollitad, poiss! Paide on Eestimaa süda ja see süda võpatas praegu selle pettuse peale!“ ägestus Keskmaa-Kaia.

„Nüüd ei saa me küll edasi minna,“ ohkas Püha Jüri. „Sa Martin pead mulle täna õhtul, homme hommikul ja homme lõuna ajal vastama, miks sa nii tegid ja kas sa varjad veel kuskil importtoiduaineid?“

„Mingi kultuur võiks tõesti säilida,“ ühmas Saare-Ints ja tema huultelt pudises valget kitsejuustu.

*

Samal ajal oli võlur Savihall lahkunud Punase võluri viisnurgaga tornist ja kihutanud oma rakendil kibekiiresti Soome targa juurde, kes kuulu järgi oskas sisalikele sabasid tagasi kasvatada.

Nii tekkisid Savihallilgi omad lootused jälle korralikult jalgadele tõusta. Seda oli hädasti tarvis, sest Püha Jüri seltskond oli juba teele asunud ja nende tegevust tuli võimalikult kiiresti saboteerima hakata.

Järgmised osad:
Püha Jüri võitlused: Kitse-Martini ülekuulamine (4)
Püha Jüri võitlused: Kloostri start-up (5)
Püha Jüri võitlused: Kitse-Martini sabasuled (6)
Püha Jüri võitlused: Tamme-Tartsi saabumine (7)
Püha Jüri võitlused: Jõulusoovid (8)
Püha Jüri võitlused: Ainus kindel asi on uue aasta saabumine (9)
Püha Jüri võitlused: Pohmell hundisilmajalaveest võtab hoomaha (10)
Püha Jüri võitlused: Kõik ooperisse! (11)
Püha Jüri võitlused: "Me ooperit, me ooperit, me armastame ooperit!"(12)
Püha Jüri võitlused: Võlur Savihall hakkab kõiketeadjaks(13)

Püha Jüri seiklused: Ordenisadu võtab oimetuks (14)

Kuidas ma ühest pardist kaks rooga sain

Kõige parem part on mahlane grillkana.

Käisin Selveris jahil ja tulistasin endale ühe madala hinnaga lehvitava pardi. Pean tunnistama, et kuigi olen keskmisest kõvem kodukokk, ei ole ma ise tervet parti kunagi küpsetada proovinud ja kuigi lähenen kokkamisele loominguliselt, ei saanud seekord oma vaistu usaldada. Sellepärast tuulasin Google põhjatus kokaraamatus ja tegin mõned tähelepanekud.

Esiteks, part on üks vintske tiivuline, mis tahab tervena kaua küpsetamist ja temaga on parasjagu mängimist, kuna küpsemise ajal peab teda kastma ja aeg-ajalt sularasva eemaldama.

Teiseks, isegi kui olete lindu korralikult küpsetanud, võib ta jääda vintskeks ja te ei saa peale rinnafilee ning koibade linnust suurt midagi kätte.

Sellepärast eelistavad paljud parti hoopis koos aedviljadega suures haudepotis hautada – lükkad ahju ja võtad välja, kui liha on luude küljest lahti.

Otsustasin siiski küpsetamise kasuks. Alustuseks valasin linnu keeva veega üle – see tõmbab naha selliseks tihkeks. Seejärel torkasin naha sisse väikeseid augukesi (et rasv paremini välja pääseks), toppisin kõhtu tükeldatud õunad, mis olid maitsestatud mee, vähese soola ja rosmariiniga.

Siis sulgesin tikkudega avad ja hõõrusin parti üleni vähese õli, meresoola, pipra ja rosmariini seguga ning panin selle kõik 180-kraadisesse praeahju.

Ca 40 minuti pärast võtsin linnu ahjust ja eemaldasin rasva, mida oli tekkinud väike kausitäis. Samal ajal kastsin parti sellesama kuuma rasvaga.

Kordasin sama operatsiooni veel umbes poole tunni pärast.

Kokku oli lind ahjus kaks ja pool tundi. Tulemuseks väga kena kuldpruuni väljanägemisega linnuke, aga süües vintske ja terve suur rümp jäi järele.

Mõtlesin siis, et mida kuradit, milleks selline raiskamine? Ja siis meenus üks Jamie Oliveri kokasaade, kus ta ütles, et küpsetatud linnu rümbast saab väga hea puljongi.

Lükkasin siis kondid koos ülejäänud kraamiga potti. Minu stammpuljongi keetmiseks läheb alati vaja veel loorberit, terapipart, porgandit, sellerivart või juursellerit, sibulat, paar küüslauguküünt, peterselli, pisut soola ja suhkrut.

Lasin sellel värgil siis paar tundi podiseda ja järgmisel päeval keetsin saadud puljongiga valmis enam-vähem traditsioonilise borši.

Selline oli siis pardi saatus, aga saadud õppetunni võib kokku võtta mõttega, et kõige parem part on üks mahlane grillkana.

Püha Jüri võitlused: Teele, jah teele nüüd! (2)

Koitis uus päev. Püha Jüri Pirita kodus valitses suur segadus, sest külalised olid peremehe nõudmisel öösel trenni teinud. Kõik esemed, mis vähegi korvpalli meenutasid, leidsid tee õõnsatesse vormidesse – kraanikaussi, põrandavaasi, ämbrisse, õunakorvi.

Loopimine oli kestnud varaste hommikutundideni ja nüüd põõnas surmani väsinud seltskond maja erinevates nurkades.

Esimesena avas kohusetundest silmad Ema Mailis, kes mudis valusaid randmeid ja tatsus unesegasena kööki ning hakkas putru keetma – elukogemus oli teda õpetanud hõlpsasti putru tegema kõigest, mis kätte sattus. Viimati oli ta üllatanud oma lähedasi värsketest ajalehtedest keedetud roaga. „Minu saladus on maitsestamises,“ tavatses meisterkokk öelda.

Seejärel ärkas Riimi-Marko: „Tere, jälle mina siin! Luuleta on elu piin!“

Deklameerimise peale virgusid ka ülejäänud.

„Ma ei taha igal hommikul sinu keelt kuulda,“ torises Korbi-Miša.

„Ärme nüüd siis esimesel päeval kohe tülitsema hakka,“ noomis Paragrahvi-Ummi. „Meil on pikk tee koos käia.“

Seltskond vohmis Ema Mailise keedetud pudru sisse.

Kitse-Martin tühjendas suure piimakannu ja ütles: „Piimale tuleb panna miinimumhind!“

„Saa ükskord üle oma piimast, meil on palju kõrgemad eesmärgid,“ käratas Irli-Margus.

Viimaks asuti üksildase mäe – Toompea – poole teele, et võimalikult kiiresti lohega võitlusse asuda.

*  

Samal ajal, kui lõbus seltskond eelseisvaid ohtusid tähtsustamata rännakule asus, oli võlur Savihall külastamas Punast võlurit tolle kiirgava viisnurgaga tornis.

„Ma ei usalda seda seltskonda,“ kurtis Savihall Punasele. „Nad ei ole minu vastu piisavalt austust üles näidanud ja võivad veel suure jama kokku keerata. Tahan koguda oma väe, et oma õiguste eest seista ja vaenlastele koht kätte näidata.“

„Maga kõigepealt välja ja siis ma näitan sulle midagi,“ teatas Punane võlur.

Savihall tukastas hetkeks oma kärus ja ärkas siis võpatades. „Kus ma olen?“

„Rahu! Oled heades kätes,“ ütles Punane ja pani käed ümber sädeleva kristallkuuli.

Savihall vaatas kuuli ja ta nägi, kuidas Lasnamäe kanali seintest tunglesid tuhandete kaupa välja tema pildiga särke kandvad olendid, nii et terve süvend sai neid täis.

„Elagu meie suur juht ja õpetaja võlur Savihall!“ skandeerisid kogunenud!

„Vaata, need on sinu jüngrid! Aga neid on veel rohkem! Ida-Virumaa kaevandused on neist pungil. Ja Peipsi järve tagune … Silm lihtsalt ei haara kõiki.“

Savihalli nägu kiskus naerule. „Ma olen ikka päris suur maag!“

„Oled-oled!“ muigas Punane võlur habemesse. „Hommikul laeme su käru akud ära ja siis lähed oma suuri tegusid tegema. Alustuseks on vaja selle Püha Jüri kamp kontrolli alla saada.“

Järgmised osad:
Püha Jüri võitlused: Esimene jama (3)
Püha Jüri võitlused: Kitse-Martini ülekuulamine (4)
Püha Jüri võitlused: Kloostri start-up (5)
Püha Jüri võitlused: Kitse-Martini sabasuled (6)
Püha Jüri võitlused: Tamme-Tartsi saabumine (7)
Püha Jüri võitlused: Jõulusoovid (8)
Püha Jüri võitlused: Ainus kindel asi on uue aasta saabumine (9)
Püha Jüri võitlused: Pohmell hundisilmajalaveest võtab hoomaha (10)
Püha Jüri võitlused: Kõik ooperisse! (11)
Püha Jüri võitlused: "Me ooperit, me ooperit, me armastame ooperit!"(12)
Püha Jüri võitlused: Võlur Savihall hakkab kõiketeadjaks(13)

Püha Jüri seiklused: Ordenisadu võtab oimetuks (14)

Make Estonia Great Again

Nüüd, kus uue valitsuse plaanid on päevavalgel,  peab tunnistama, et pikka aega oodatud purakas, mis Eestile hoo sisse annaks ja meie väikese riigi maailmakaardil kutsuvalt hõõguma puhuks, jääb kahjuks olemata.

Eks ma olen oma lootustes olnud naiivne ka – enamik valitsusest on ju needsamad vanad peerud, kes siiani on Riigikogus või Stenbocki majas oma sussi sahistanud. Miks peaks arvama, et nad suudavad nüüd midagi enamat?

Pealegi, Keskerakond ei toonud ju poliitmaastikule värsket verd, vaid ikka sedasama, aastaid verekeskuse külmlaos laagerdunud ja klompi tõmbunud reesus negatiivset, mida valitsusel kümme aastat vaja pole läinud.

Tulemuseks on limonaadivalitsus oma limonaadimaksuga, mille plekivad kinni needsamad madalapalgalised, kellele ligi 60 eurot kuus pidavat rohkem kätte jääma.

Jah, homme ametisse astuva valitsuse plaanides on ka mõndagi head, nagu õpetajate palga kasv ja muu inimeste olmet parandav. Aga öelge, milline valitsus ei ole lubanud pedagoogide palka tõsta?

Kardan, et raha ümberjagamine meie rahvast väljasuremisest ei päästa. Loen Jüri Ratta limonaadivalitsuse lubadusi üht ja teistpidi, kuid ei suuda kuskilt välja lugeda kaasakiskuvaid ja pikemaaegseid eesmärke, mis aitaks meie riigil ning rahval kasvada ning olla vaimult SUUR. 

Sellest on väga kahju.

Püha Jüri võitlused: Lohetapjate salk on koos (1)

Kõrgeima kategooria torm möllas sügiseselt sünges Pirita jõe ürgorus, painutades maha puid ja lõgistades uksi ning aknaraame. Külm vihmavesi tulvas taevaluukidest alla ning sööstis otse vahutavasse jõesängi. Elektrivarustus oli piirkonnas katkenud ja aeg-ajalt lõi kottpimeduses välku, nii et oma villadesse peitunud linnakodanikud olid hirmul – midagi nii pöörast ei olnud nad ammu kogenud.

Kuna koerailmaga nina keegi õue ei pistnud, siis ei märgatud, kuidas ühejalgne võlur Savihall veeres rajuilma trotsides oma vankril ühe üsna tavalise maja ukse taha ja kraapis sellele oma jalutuskepiga salamärgi – „ES“.
Seejärel muigas maag salakavalalt ja kadus rataste kriuksudes öösse.

Märgistatud maja elutoa mugavas tugitoolis, otse kamina ees, istus Püha Jüri, soe korvpall süles ja unistas isiklikust korvpallisaalist. Ta oli mässinud end villasesse pleedi ning tundis end ülimõnusalt, vilistades kõigele, mis väljaspool maja toimus. Kodus oli ikka väga õdus olla, nii et Jüril jooksid vahepeal mööda selga üles isegi mõnuvärinad. Umbes sellised, mis tekivad pärast head kolmepunktiviset.

Äkitselt kostus ukse tagant nõudlikku kopsimist. Vaevalt oli Jüri ukse avanud, kui sisse prantsatas mitu tumedat vihmakeepides kogu ja paar ämbritäit vihmavett ühes nendega.

„Kas jäime hiljaks?“ küsis üks.

„Kas teised on kohal?“ uuris teine.

Püha Jüri jõllitas sissetungijaid üllatunult. „Mida te soovite? Kes teid kutsus?“

„Meil on siin koosolek, valmistume suureks seikluseks! Minu nimi on Kitse-Martin!“

„Ja mina olen Musta-Kadri!“

„Ema Mailis!“

„Korbi-Miša!“

„Saare-Ints!“

„Ja mina olen Riimi-Marko,“ tutvustas viimane sissetungija. „Kas midagi süüa ka on?“

Püha Jüri taandus külmkapi juurde ja surus selja vastu ust.

„Kuhu jääb siis külalislahkus?“ hüüdis Korbi-Miša ja haaras laualt röstsaia.

Jüri üritas seda enda kätte rebida, kuid ülejäänud kasutasid selle ära ja rebisid külmiku ukse lahti.

„Porterit ei võta!“ hüüdis peremees, kuid juba rändasid õllepudelid kapist välja.

Seejärel koputati veel uksele. Saabusid Taibu-Sven, Mendi-Andres, Praami-Urve, Keskmaa-Kaia ja Irli-Margus.

Tulijad tõmbasid peo käima, nii et Püha Jüril jäi üle vaid käed jõuetult rippus segadust pealt vaadata.

Saabusid ka viimased võõrad, Paragrahvi-Ummi, Kauka-Sven ja Lihtsalt Jevgeni.

„Nüüd on kõik kohal!“ hõikas Kitse-Martin. „Võime alustada!“

„Aga võlur Savihall?“ küsis Ema Mailis.

„Ta tuleb hiljem, kui teed on kuivanud!“ teadis Musta-Kadri.

Võõrad tühjendasid Jüri külmiku ja käisid keldrist toidule-joogile lisa nõutamas.

„Kas sul valget veini ei olegi?“ tusatses Praami-Urve.

„Tähelepanu nüüd kõik! Nagu öeldud, ootab meid ees suur seiklus! Me läheme oma esivanemate maale, tapame lohe Refi ja võtame endale tema rahastajad! Õiglus võidutsegu!

„Õiglus võidutsegu!“ karjusid kõik.

„Ja madalapalgalistele raha juurde!“ pomises Praami-Urve.

„Ahh, jäta sina ka oma naljad,“ noomis Taibu-Sven. „Me võtame enda kätte terve maailma, sina mõtled ainult vaestest!“

„Ogaraks olete läinud või?“ küsis Püha Jüri seda kuuldes. „Peske nõud ja kaduge, kus kurat!“

„Sina kulla mees hakkad meile teejuhiks ja lähed esimesena lohega rääkima. Savihall ütles, et sinu jutt on nii ümmargune, et suudab iga lohe uinutada.“

„Ma ei tule kuskile!“

„Ja kuidas veel tuled,“ ähvardas Saare-Ints. „Kas sa tahaksid, et korvpalli rahastamine lõpeks?“

„Olgu siis,“ jäi Püha Jüri mõtlikuks. „Aga enne teeme trenni! Ei lähe siin keegi lõdva randmega pealt viskama, see tähendab lohet tapma!“

„Jee!“ karjusid külalised, aga ilm akna taga muutus üha süngemaks ja süngemaks.

Järgmised osad:
Püha Jüri võitlused: Teele, jah teele nüüd! (2)
Püha Jüri võitlused: Esimene jama (3)
Püha Jüri võitlused: Kitse-Martini ülekuulamine (4)
Püha Jüri võitlused: Kloostri start-up (5)
Püha Jüri võitlused: Kitse-Martini sabasuled (6)
Püha Jüri võitlused: Tamme-Tartsi saabumine (7)
Püha Jüri võitlused: Jõulusoovid (8)
Püha Jüri võitlused: Ainus kindel asi on uue aasta saabumine (9)

Püha Jüri võitlused: Pohmell hundisilmajalaveest võtab hoomaha (10)
Püha Jüri võitlused: Kõik ooperisse! (11)
Püha Jüri võitlused: "Me ooperit, me ooperit, me armastame ooperit!"(12)

Püha Jüri võitlused: Võlur Savihall hakkab kõiketeadjaks(13)

Püha Jüri seiklused: Ordenisadu võtab oimetuks (14)
Püha Jüri võitlused: Juba 100 päeva teel (15)

Raadiolainete jälitamine omal vastutusel

Eesti Ringhäälingumuuseum

Vabriku pst. 11, Türi

Direktor Juhan Sihver

Kui sa just paadunud aiandushuviline ei ole, siis naljalt sellisesse väikelinna nagu Türi uitama ei satu. Tallinnast Tartu poole sõites jääb ta suurest trassist liiga paremale, Tartust pealinna poole sõites jällegi liiga vasakule. Need, kes Lääne-Eestist Tartu poole sõidavad, satuvad Türile muidugi tihedamini, aga seal peatumiseks peab olema omaette põhjus.

Leidsin sellise põhjuse tänu ühele privaatsemat sorti üritusele, mis peeti Eesti Ringhäälingumuuseumis.

Olin sellest asutusest muidugi varem lugenud ja kuulnud, ning igasugu vanu eetripille näinud, aga nüüd kohapeal käies avanes hoopis teine maailm meie raadio ja televisiooni arengu tehnilisest poolest.

Põhiline oli muidugi äratundmisrõõm nagu „Oi, mu vanaemal oli ka selline raadio!“ või siis „Naabritel oli samasugune televiisor!“

Ja muidugi tekib ka hea võrdlus möödunud aegade ja tänapäevase tehnoloogiaga vahel. Pealevaadates tundub, et areneme valguse kiirusel, aga muuseumi direktor veenis meid selles, et meie elus võib olla palju näilist – 50ndate raadiod edastasid palju kvaliteetsemat heli kui tänapäevased krapid.

Ekspositsioon ei ole ainus, mida seal muuseumis kogeda võid – kui on aega ja tahtmist, võib proovida ka kuuldemängu teha jms.

Üldiselt on tegemist ühe väga hea isa-poja külastusobjektiga. Astuge läbi ja te ei kahetse isegi siis, kui otseselt tehnikahuviline ei ole. Kui veab, räägib muuseumi direktor vidinatele väga põnevaid lugusid ka juurde.

Ringhäälingumuuseumisse on väga lihtne sõita Tallinnast rongiga, aga muidugi ka autoga. Muuseum asub Türi peatänaval, raudteeülesõidu läheduses.

Igas Põhjala mehes on natuke viikingit

Viiking. Põhjala sõdalase mitteametlik käsiraamat.

Autor: John Haywood

Tõlkijad: Mart Rummo, Kristiina Raudsepp

Äripäev 2014

„Kes ei unistaks võimalusest saabuda koju hõbedakoormatega ja olla kuulus ka veel siis, kui vähemad mehed on ammu unustatud?“

Arheoloogide uusimate avastuste ning Põhjala saagadest ja skaldiluulest pärit lugude põhjal on üks juhtivaid viikingiajastu uurijaid John Haywood kokku pannud värvika ja humoorika raamatu sellest, missugust elu elasid 10. sajandi viikingi sõdalased.

Kuna mulle väga meeldib ajalugu ja igas suures mehes on teatavasti alati natuke poisikest, siis muidugi läheb korda ka viikingite teema. Olen tähelepanelikult lugenud materjale 2010. aastal arheoloogilistel kaevamistel Saaremaal Salme alevikus leitud viikingiaegsest laevast, õigemini laevamatusest, sest sealt leiti 16 korrapärastes ridades kolmes kihis lebavat skeletti, mille vahel oli mängunuppe ja täringuid. Kõik see tõestab, et meie esivanemad puutusid sageli viikingitega kokku. Issand kui äge!!!

Tõsi, nagu selgub John Haywoodi raamatust, olid viikingid üsna vara- ja verejanulised ning rüüstasid hea meelega kõiki piirkondi, kust vähegi matti andis võtta. Ilmselt ei sõudnud või purjetanud nad meiegi rannikuvetes lihtsalt lõbu pärast, vaid ikka selleks, et röövida ja tappa ning orje võtta.

Nojah, ega meie esivanemad ei olnud kitsid vastu andma – mitmed allikad väidavad, et Sigtuna linna häving on eestlaste südametunnistusel.

Põhjala sõdalase mitteametlik käsiraamat annab üsna põhjaliku ülevaate viikingiajastu olme, kommete, sõjapidamisviisi jms kohta, kuigi on pisut lapsikus vormis esitatud.

Väga hästi on esile toodud olulised terminid. Samuti meeldis viikingite rüüsteretkede sihtpunktiks olnud piirkondade hindamine.

Üllatuslikult sain teada, et viikingite jaoks elas Soome aladel kahte liiki soomlasi – tavalised- ja suusasoomlased. Viimaseid nad pelgasid väga, sest need olid suuskadel kiired liikuma ja kasutasid täpseid, suure laskejõuga kahest erinevast puidust tehtud vibusid.

Kokkuvõttes – täitsa korralik populaarteaduslik lugemine tavalisele ajaloohuvilisele.

Mis oleks kui maksustaks hoopis säilitusaineid?

Tekkiva koalitsiooni suureks unistuseks näikse olevat käsi maiasmokkade taskusse pista ja seeläbi riigieelarvet turgutada.

Jutt rahva tervise eest hoolitsemisest on seejuures äärmiselt variserlik, sest magusamaks pole kuskil, kus seda on kehtestatud, magusatarbimist vähendanud. Küll aga on valitsus saanud riigieelarvesse juurde raha, millega valimislubadusi täita. Nii on see olnud näiteks meie põhjanaabrite juures, kus magusa maksustamine alul vähendas lühikeseks ajaks tarbimist, kuid siis kasvas see taas.

Mis kõige hullem, tootjad hakkasid isegi Soomes magusamaksust kõrvale hiilimise nimel kasutama igasugu toidukeemiat, et suhkrut asendada, tekitades sellega olukorra, kus inimeste tervis võib olla veel suuremas ohus.

Peale selle on väga raske maksustada tooteid, mida ei müüda pudelis – seetõttu on mitmetes riikides piirdutud kas imporditava suhkru või limonaadide maksustamisega.

Mõtlen, kas rahva tervise huvides ei oleks targem hoopis maksustada sünteetilisi säilitusaineid ja maitsetugevdajaid? Mõnes tootes polegi enam ehedat toorainet, vaid on üksnes igasugu E-d.

Säilitusainete maksustamine paneks tootjad mõtlema, enne kui saasta karpi ajama hakkavad. Tarbijad pöörduksid aga naturaalsema ja tervislikuma toidu poole.

Seejuures võib ju maksustada mõõdukalt ka suhkrut. Kui ikka tuleb isu limpsi luristada, siis leiab selleks raha, kui pudel on ka paarkümmend senti kallim.

Naatriumglutamaadi müük ühes Vietnami kaubanduskeskuses.

Ilves sööb oma poegi ja EAS rahastab näidispoomist

Täna toimus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) nõukogu erakorraline koosolek, mille tulemusel otsustas nõukogu kutsuda tagasi EASi juhatuse esimehe Hanno Tombergi.

Ma ei uskunud, et nii kaugele minnakse ja Toomas Hendrik Ilvese korruptiivse soodustuse loomise juures mitte osalenud Hanno Tomberg ebaõiglaselt oma kohalt lahti lastakse. Tegelikke asjapulki, kes selle Ärma supi kokku keetsid aga ei nimetatagi.

Minu meelest on loodud väga ohtlik pretsedent, kus süütu ametimehe lintšimisega üritatakse kinni mätsida ENDISE presidendi rahajamasid (Kirjutasin „endise“ suurte tähtedega, sest Ilves ei vääri kahjuks minu silmis enam eluaegset Eesti presidendi staatust.).

Väga paljud inimesed tunnevad Hannot kui kohusetundlikku ja korrektset juhti ja sõpra. Sealhulgas ka mina, olles valmis vanduma, et ta on süütu.

Mis tunnetega te täna uinute, THI, Evelin Ilves, Marina Alajõe ja Liisa Oviir?

Viimaselt ootaks nüüd omakorda vastutuse võtmist ning ettevõtlusministri kohalt tagasi astumist.

Elas kord Eesti poliitik (väike mõistujutt)

Elas kord Maarjamaal poliitik, kes oli erakonna nimekirjas 28 häälega Riigikokku saanud, aga tahtis nüüd poliitikast lahkuda ja taas lihtsaks inimeseks hakata.

Ta loobus Riigikogu liikme kohast ja rahva raha eest liisitud veoautost, millega oli istungitel käinud ning ostis taaskasutuskeskusest tagasihoidlikud riided, kuid midagi ei muutunud. Inimesed tundsid poliitiku tänaval ikka ära, vaatasid teda kurja pilguga ja mõni viibutas isegi ähvardavalt rusikat.  

Siis vihtles poliitik end saunas, ajas maha habeme ja pesi end kaua-kaua dušši all ning hakkas kaalu jälgima, aga mitte midagi ei muutunud.

Seejärel vahetas ta oma nime ära, kuid inimesed suhtusid temasse ikka samasuguse põlgusega.

"Kuidas ma küll oma endise elu tagasi saaksin?", mõtles endine poliitik ja läks Soome targa käest nõu küsima.

Soome tark puhus kuivatatud põhjapõdrapabulad hõõguma ja ütles: „Sa võid oma välimust muuta palju tahad, võid lausa iluoperatsioonil käia, kuid sinu olemus sellest ei muutu ja inimesed saavad sellest aru. Esiteks pead sa lahti saama ahnusest.“

Tark kirjutas käega midagi õhku ja ekspoliitik tundis, et ta ei olegi nagu enam ahne.

„Teiseks pead sa lahti saama ülbusest!“

Tark puistas sõrmeotstega kruusi teepuru, valas sellele kuuma vee peale ja andis abivajajale seda juua. Viimane tundis, et viimanegi ülbuseraas oleks justkui alandusega asendunud.

„Kolmandaks pead sa lahti saama oma lollusest!“ käratas Soome tark ja haaras seinalt mõõga, et juuresolijal pea maha raiuda.

„Aitab! Halastust! Ma tahan poliitikasse tagasi!“ anus ekspoliitik käsi pea kohale tõstes.

„Nali!“ ühmas tark: „Ma ju tean, et inimese olemus ei muutu, ega ma muidu poleks õhku „Perkele!“ kirjutanud ja sulle Liptoni teed pakkunud.“

Mis juhtub, kui sa ei kontrolli enam oma kurje plaane?

„Fargo“

Režisöörid: Joel Coen, Ethan Coen

Osades: William H. Macy, Frances McDormand jt.

Esilinastus 1996

ETV 2 näitas eile õhtul musta huumori austajatele tõelist igihaljast filmipärli, vendadest lavastaja- ja produtsendipaari Joel ning Ethan Coeni linateost "Fargo”, mis oma kuratlikult süžee ja näitlejate meisterlike rollide tõttu on vaadatav ka esilinastusest kakskümmend aastat hiljem.

"Fargot” peetaksegi juba kultusfilmiks kõrvuti Quentin Tarantino "Marukoerte” ja David Fincheri "Seitsmega”.

Film on hea näide sellest, kuidas kurikaval plaan hakkab elama oma elu ja pöördub lõpuks selle sepitseja vastu. Võlgades automüüja Jerry Lundegaard (William H. Macy) palkab oma näruse olukorra päästmiseks kaks kõrilõikajat, kes peavad röövima tema naise, et nõuda tolle rikkalt isalt kopsakas lunaraha. Järgneb pöörane sündmuste jada, mida võib nimetada puändiks puändi järel ja mida püüab lahti harutada seitsmendat kuud rase ja iiveldushoogudega võitlev politseiülem Marge Gunderson (Frances McDormand).

Päris naljakas on filmis osade tegelaste rootsipärane kõneviis – „Jaa!“ „Ja-jaaa!“ On ju filmi tegevuskoht Minnesota olnud kunagi rootslaste väljarännu sihtkohaks.

Soovitan filmi vaadata kõigil, kes peavad lugu mängulisusest ja väga heast mustast huumorist.

Iseteeninduskassad: Astu aga ligi ja mõnita end ise!

Ma ei ole eriline närvihaige, aga paari poeketi nagu Prisma ja Rimi iseteeninduskassad on mind viimasel ajal korralikult välja vihastanud.

Esiteks ei anna nende kassade kasutamine tipptunnil erilist ajavõitu – sabad on ikkagi pikad ja kitsal alal tunglemine pole üldse tore, eriti kui kõik ostjad on kärudega ning nende vahel sebib veel umbkeelne müüja, kes jookseb küll ühe, küll teise ostja juurde probleeme lahendama.

Teiseks on kassade kasutamine suhteliselt tülikas – kõigepealt piiksuta kaup ükshaaval skännerist läbi, lao alusele (kaalule) ja siis oota, millal võid selle kotti pakkida. Kui on rohkem kaupa, siis on ikka väga kitsas triipkoodi skännimise ja pakkimisega toimetada ning selle tulemusena kuvatakse ekraanile rohkelt kõikvõimalikke veateateid a la „Aseta kaup alusele tagasi!“ jms.

Ma saan aru, et müüjatest on puudus, keegi ei taha näruse palga eest kassades istuda ja mis saab olla poepidajale magusam, kui säästa töötajate palgaraha, aga siiski, kuskil on piir. Hindan ja pean vajalikuks iga ametit, aga lihtsalt ei taha väsinuna peale pikka tööpäeva veel müüjate tööd teha.

Kui midagi automatiseerida, peaks see ikka ennekõike kliendi huvides töötama, kes oma raha poodi jätab.
Õnneks on veel võimalik jalgadega hääletada.

Valitsused tulevad ja lähevad aga õnn ei kao

Jäin eile mõtisklema selle üle, kas oleks võimalik elada nii, et ükskõik, mis jama seal Toompeal ka ei toimu, ei sega ega mõjuta see olulisel määral igapäevast kulgemist.

Kas on olemas sellist elutervet mudelit, et poliitikute igasugused tõmblused maksudega ja ka muudel aladel ei läheks eraisikule kuidagi korda?

Kas saaks üldse ignoreerida ühiskonnakorda või valitsust, mis sulle ei meeldi, aga samas sellel maal edasi elada?

Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga ikka jõudsin oma arutlustega tupikteele.

Ettevõtjatel end kehtivast süsteemist väljapoole asetada on võimatu.

Noored pered – kodulaenud, vanemapalk ja lastetoetused seovad pikkadeks aastateks.

Pensionärid – oma igapäevase leivapalukese eluaegse rügamise eest peab kuskilt saama.

Peale selle on ravisüsteem Eestis taoline, et sul pole mingeid valikuid.

Kõige vabamad on riigi puudutusest vist kodutud, aga needki sõltuvad pakendiaktsiisist jms. Lõppude lõpuks pole paadi all elamisest ka mingit rõõmu.

Siiski on olemas mingi variant suhteliselt iseseisvaks, riigivabaks eluks. See oleks taastuvenergiat kasutav ökotalu kuskil ääremaal, kus maamaks on madal ja kõike on võimalik ise kasvatada. Sellises kohas elades saaks vist küll sõpru üllatada repliigiga „Taavi Rõivas on jälle peaminister? Oi, ma ei teadnudki!“

Movember või habember?

November on teatavasti meeste vuntsikasvatuskuu, mis tähistab heategevuslikku liikumist, millega omakorda juhitakse tähelepanu eesnäärmevähi kiirele levikule Eesti meeste seas.

Olgu selle eesnäärmega, kuidas on, see nagu iga mehe isiklik probleem. Või õigem on öelda, et kui oled juba natuke vanem tegija, siis tuleks perearstilt muuseas aeg-ajalt nõuda ka PSA testi tegemist. See pole mingi piinlik värk nagu arsti juures käimine pole mingi häbiasi.

Tahtsin tegelikult selle movembri teema juures puudutada hoopis meeste karvkatte arenguga seotud küsimusi.

Kes veel ei tea, siis ronivad järjekindlalt paljude isaste inimeste näonaha seest välja peenikese traadi taolised karvad, mille värvus varieerub punasest kuni valge ja hallini. See protsess võib olla mõne mehe jaoks väga tüütu – lähed õhtul magama, aga kui hommikul ärkad, on jälle pahmakas näos.

Siit minu küsimus movemberdajatele – miks peaks kultiveerima üksnes vuntsikasvatust, kui üks korralik habe annab palju selgemalt märku, et tegemist on eesnäärmega isasega?

Võiks ju movembriga paralleelselt tähistada ka habembrit ja lasta näokarvadel kord aastas üllatuseks ligimestele või kolleegidele vabalt vohada.

Tõsi, seejuures ei saa unustada hügieeni ja esteetikat – habe peaks olema pestud, kammitud ja piiratud. Kuid sama käib ka vuntside kohta, millega nii mõnigi kipub oma lõunast suppi kurnama.

Ei saa mööda ka tõsiasjast, et habemekandjaid peetakse sageli põhjuseta ebausaldusväärseiks ja paljudele naistele nad lihtsalt ei meeldi. Meelas vunts on siin oma seksikama imagoga kindlasti eelisolukorras.

Aga mõned habemikud on jälle nii nunnud nagu mõmmid! Nii et mõelgem, kas tasub piirduda vaid movembriga.

Joondu! Valvel! Keskele vaat! Kaitseliidule hurraa!

Si vis pacem, para bellum – kui tahad rahu, valmistu sõjaks

Kaitseliit tähistab täna 98. aastapäeva. Tegemist pole küll mingi ümmarguse tähtpäevaga, aga kuna Eesti vanim ja suurim jõustruktuur on juba nii auväärses eas, siis tuleb sündmus ikkagi ära märkida.

Isiklikult mul Kaitseliiduga paraku tihedat sidet ei ole, kuulen nende tegevusest kas meedia vahendusel või tuttavate kaudu. Vene sõjaväes sain korra relva maitse suhu ja kuidagi on nii läinud, et rohkem pole sõjarauda käte vahel olnud.

Aga see ei tähenda, et ma Kaitseliitu oluliseks ei pea. Liidu tegevuse taastamine oli üheksakümnendatel üks oluline turvalisuse tagamise protsess, sest paljud mehed, kes oleks niisama paugutada soovinud, leidsid selleks väljundi organiseeritud korras. Ehk siis Kaitseliit on ära hoidnud nii mõnegi mehe pätistumise ja ma usun, et need isikud on täna selle eest tänulikud.

Kaitseliitlased on osalenud väga paljude kadunud inimeste otsimisel – jällegi väga tänuväärne tegevus.

Ja muidugi, mis kõige tähtsam, Eestil on Kaitseliidu näol väga mürgine okas, mida vajadusel vaenlase rindu torgata, kui peaks tõsisem konflikt tekkima.

Mitmed inimesed peavad Kaitseliidu olemasolu küll ebavajalikuks ja tegevust tuumaajastul naiivseks, aga mina nii ei arva. 

Palju õnne siis, Kaitseliit!

Appi! Soomlased kaotavad koolist ainetunnid

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, ei olnud tunnid veel alanud. Sel päeval ei alanud need üldse ja ka järgmisel ning ülejärgmisel päeval ei toimunud mingeid tunde.

„Ma tahan tuupida!“ karjus Arno, aga tema hääl jäi hüüdjaks hääleks kõrbes.

Esmapilgul on päris šokeeriv, et soomlased tahavad 2020. aastaks koolidest konkreetsed ainetunnid ära kaotada ja liikuda õppetöös edasi kombineeritud tundidega – füüsika, matemaatika, kirjandus, ajalugu, geograafia, keeled jms kõik ühes pundis.

Soomlased on aru saanud, et mitusada aastat vana süsteem on iganenud ja uus aeg nõuab hariduse andmiseks hoopis teistsuguseid lahendusi. Õpilased saavad ise otsustada, mida nad rohkem soovivad omandada ja põhirõhk pannakse grupitööle.

Eestis ei ole selline asi kahjuks veel mõeldav ja nii longime ilmselt õppekorraldusega edasi põhjanaabritest sada aastat tagapool. Ma ei kujuta ette, et paljud meie nõukogude pedagoogikas karastunud õpetajad ja haridusametnikud suudaksid tuupimispõhiselt õppelt taolise kannapöörde teha, aga mine sa tea. Seniks, kallid õpilased, tuupige edasi!

Ootamatult tulnud talv kukub nagu Eesti valitsus

Põnevate poliitiliste mängude vahel kipub ununema see päris reaalne elu. Talveilmad, mis meie riigis paar nädalat laiutasid, saavad järgmise nädalaga ümber ja kaerahelbed võtavad taas võimu lumehelvestelt üle.

Kiire, kuid põhjaliku uurimistöö tulemusena selgus, et kõik veebist kättesaadavad ilmaprognoosijad pakuvad novembri teiseks pooleks plusskraade ja mitte vähe – Tallinnas mõneks päevaks isegi kaheksa soojakraadi.

Kuuse-taadi andmeid mul ei ole kahjuks käepärast, aga vaevalt ta nüüd midagi muud pakub.

Tulemus on see, et lumi sulab ära ja rehvijärjekorrad hajuvad nagu nõiaväel. Pole välistatud, et meil on jõulude ajal jälle sama palju sooja kui oli jaaniööl.

Teadlaste ennustused peavad paika – meie kliimas on korralikule talvele globaalse soojenemise tulemusena vähe lootust ja iga päev võib tuua ilmaüllatusi. Kuidas see pikas perspektiivis mõjutab meie loodust, saab olema huvitav. Šaakalid on ju juba ammu kohal, oodata on sookilpkonni – neil läheb Lätist tulemisega lihtsalt aega.

Aga kuidas kliimamuutused mõjutavad eestlaste iseloomu, ei oska öelda. Äkki meeleheitlikumaks?

Eliiti kummitab „asendamatute inimeste“ sündroom (Ka sind, Evelin!)

„Tänaste sündmuste valguses vajab Eesti ja ilmsesti kogu Euroopa president Ilvest rohkem kui kunagi varem. Kedagi, kes hoomab sügavuti ameeriklase hinge, tunnebkeelt ja kônepruuki. Haridust tôendavast dokumendist ja heast lastetoast jääb uutes oludes kardetavasti väheseks... Mida aga teeme meie ajaloo pöördelistel hetkedel? Peksame omasid muidugi! Vôiksime kord ära ôppida, et sellest saab käputäis roppsuuröökureid pisikese mônu ja ylejäänud rahvas pika piina. Ehk saame seekord siiski paremini hakkama...“

Nii kirjutas täna president Toomas Hendrik Ilvese endine abikaasa ja TV 3 saatejuht Evelin Ilves oma Facebooki kontol, saades ilmselt innustust USA presidendivalimiste tulemustest.

Mina tahaks küsida, et mis jama see on meie poliitilise eliidiga? Istuvad mingid aastad oma ametites ära ja hakkavad end pidama ei tea kelleks. Mõtlevad, et kui juba nemad on olnud kord väljavalitud, siis on nad ühtlasi ka asendamatud. Paraku ei ole! Kõik siin ilmas möödub ja kõik on asendatavad. Ja ajad ei ole praegu nii pöördelised, et rahvas peaks elama ühe inimese armust.

Proua Evelin, meie valijaid, ametnikud ja maksumaksjad ei ole lambakari ja meil leidub piisavalt tarku inimesi, kes saavad ka Washingtoniga suheldud.

Ja lõpetuseks – kui THI on kõva mees – suuremeelne ja isamaaline mees – ajab ta need Ärmaga seotud jamad korda ning kasutabki oma USA tausta Eesti ja Eesti rahva hüvanguks, mitte ei poe oma eksnaise selja taha.

Saame Keski, saame Trumpi ja saame Kremli?

„Aga meie maal on hea, muret tundma sa ei pea, särab viisnurk punane, otse meie aknasse.“ – Katkend malevalaulust.

Kuigi Eesti arengu piduriks saanud Reformierakonna valitsus on peamiselt tänu reformarite oma naba imetlemisele, peaministri arrogantsusele ning kommunistidele sarnasele partokraatia kummardamisele viimaks kummuli, on raske olla kogu südamest rõõmus. Seisame valikute ees, mis esmapilgul ei tundu väga head ja piltlikult öeldes oleme kolistamas ühest solgipangest teise.

Oleme saamas riigi etteotsa Keskerakondlikku valitsust ja saime liitlaste presidendiks Donald Trumpi – mõlemad on Kremlile väga mokkamööda arengud.

Keski parketikõlbulikkus on tekkinud liiga kiiresti, lausa üleöö. Savisaar oli nagu karupunn, mis erakonna pärasoolest hooga välja lendas, paine all olnud organismi enesetunde heaks tegi ning naeratuse näole tõi. Sellest naeratusest lasevad end nüüd pimestada nii sotsid kui IRL, aga pidage hoogu! Kas Keskerakonna leping Venemaa võimuparteiga, isegi kui see on külmutatud, ei tähenda tõesti mitte midagi? Kas need loendamatud korruptsiooniskandaalid ja segased rahaasjad olid kõigest pullisitt? Kas meil üldse enam mitte mingisugused põhimõtted ei kehti?

Äsja USA presidendiks valitud Trump on aga teinud murelikuks välis- ja julgeolekupoliitiliste seiskohtade puudumise pärast, pannes siiski kahtluse alla NATO tuleviku praegusel kujul. Tema on vanakooli ärimees ja teeb diile ning kindlasti kibeleb ta Moskvaga käsi lööma, et maailm mõneks ajaks ära jagada.

Aga võib-olla on see hea, et Keskerakond just nüüd valitsuse moodustab – kui Trump Putiniga diili teeb ja meid koos Euroopaga Vene mõjusfääri jätab, siis on meil nii-öelda oma mehed Havannas.

Lõpuks võib kõike ka lihtsalt huumoriga võtta nagu säutsus sotsiaalmeedias Mart Juur: „Vaene Trump ei tea veel, et tal tuleb kohtuda Jüri Rattaga.“.

Mälestusi Keskerakonna laupäevasest kongressist

Ma ei pea põhimõtteliselt õigeks, et linnarahva raha eest mingit nurgatelevisiooni tehakse, aga kuna kõhutunne ütles, et Keskerakonna kongressil saab kõvasti pulli, siis hoidsin teleka laupäeval Tallinna TV peal.

Kõik, mida ma sealt otseülekande vahendusel nägin, ületas tugevasti minu ootusi. Mingi „Heeringas Veenuse õlal“ ega näosaade ega ka kohalikud stand-up komödiandid ei saa vastu sellele, mida esitasid Yana Toom, Peeter Ernits ning õde-venda Heimar Lenk ja Marika Tuus-Laul. See tekst, mida ja millise miimikaga nad esitasid oli superaines, millest peaks õppima kõik meie näitlejad, kes tahavad rahvast naerutada.

Alljärgnevalt siis mõned pärlid:

Yana Toom luges ette venekeelse sms-i Reformierakonda pooldavalt vene rahvusest ärimehelt. "Ma ei hakka tõlkima (saalist kostub pahameelt) … ma oskan ka vilistada, vaja vä?"

„Panovil pandi käed raudu, viis aastat hiljem selgus, et kõik oli tühi puuks.“

Peeter Ernits

„Vaenlased ei suutnud Edgar Savisaart hävitada, aga paistab, et omad on suutnud. Nad on Edgar Savisaarele noa selga löönud!“

„Mina juhatusse ei soovi kandideerida, hääletage minu õe Marika Tuus-Lauli poolt.“

Heimar Lenk

„Nii ametivõimud kui erakonnakaaslased on Savisaare vastu - kogu kamp on ühe ratastoolimehe vastu. Tema kõrvaldamiseks on sobinud kõik vahendid. Kõigepealt kõrvaldame tema sõbrad – Priit Toobali ja Oudekki Loone, siis vallandame 16 aastat lehte juhtinud inimese.“

Marika Tuus-Laul

Kui lisame nendele tegelastele veel tervisesaatega pensionäre hullutava Viktor Vassiljevi, siis võime kokkuvõtvalt öelda, et kesikutel on Eesti huumorimaastikule väga tõsine mõju.

Bye Bye, Taavi-poiss!

Igal oinal on oma mihklipäev.

See vanasõna käib tegelikult meie kõigi kohta, sest inimene jõuab ikka ja jälle oma elus mingil ajahetkel mingis osas oma kompetentsuse tippu. Olgu tegemist siis töö, isiklike suhete, hobide või ka mõistusega. Ikka juhtub mõnikord nii, et ajad ja olud on sinust üle ja nõuavad suuremaid ohvreid kui suudad või oskad tuua.

Mõistlik inimene käitub sellises olukorras nii, et taandub mõneks ajaks positsioonilt, mõtleb järele, vabandab vajadusel, õpib midagi juurde ja proovib siis uuesti milleski tippu jõuda.

Poliitikud, kellest väga paljud kahjuks mõistusega ei hiilga, käituvad risti vastupidi ega taha tunnistada, et on ree pealt maas. Võim on ju magus ja suures eduerutuses tehtud võlad pankade ees tahavad maksta. Selle asemel, et peeglisse vaadata, asutakse süüdlasi otsima – erakonnakaaslased on halvad, koalitsioonipartnerid on sead ja rahvas on loll.

Aga ei ole! Me ju näeme, mis sünnib – toimub see, et Eesti majandus toppab, bürokraatia lokkab ja Rein Raua paar aastata tagasi arvamuspilti toodud väljendil „moraalne värdjas“ on tõepõhi all.

On aeg Eesti valitsus lahti rõivastada!

Meie valitsuse alkoholipoliitika teeb Läti ja Eesti kuvandile halba

If you like Latvia, Latvia likes you!

Üks osa Eesti kuvandist soomlaste jaoks on kahtlemata odav alkohol. Soome keskmise palga eest kannatab siinsetes kõrtsides kõvasti puristada ja poodidest veel joobnustavaid jooke koju kaasagi rebida. Aga kas me tahame, et Eestit külastatakse peamiselt selleks, et oma joomahimu rahuldada? Ilmselt ei taha. Turismiettevõtjad sooviks hoopis väga, et raha, mille põhjanaabrid meie pealinna viinapoodidesse jätavad, jõuaks hoopis maakondadesse ja elavdaks kohalikku ettevõtlust.

Nüüd on meie valitsuse aktsiisipoliitika tinginud selle, et oleme nagu soomlased. Eestis levib hoogsalt müüt Lätist kui odavast alkomaast, mis siis, et arvutused näitavad, et sinna ekstra viina ja õlle järele sõitmine ei tasu end ära. Kuid asi on psühholoogias – „odav“ müüb ja paljud teevad sisseoste Lätis protesti pärast, näidates sedasi Rõivase valitsusele sümboolselt keskmist näppu.

Piirile kerkivad järjest alkoholitootjate ja -müüjate kauplused, kuhu iga meie alkosõber on oodatud oma rahakotti tühjendama. Eestlaste raha võetakse rõõmsalt vastu, sest see elavdab lõunanaabrite majandust ja täidab eelarvet. Kuid see on ainult mündi säravaim pool.

Palju tõsisem küsimus on, kas lätlased tahavad end eestlastele ja lõpuks ka soomlastele presenteerida kui alkohoolikute paradiisi? Ja kas meie tahame olla lätlastele „väike joodikrahvas põhjapiiril“? Paraku sinnapoole vanker veereb.

„If you like Latvia, Latvia likes you!“ ei ole enam pelgalt Koiva ürgorg, Riia loomaaed ja Jurmala veepark, vaid sellel on ka tugev hundijalavee maik küljes. Põhjustanud on selle ennekõike meie valitsuse aktsiisipoliitika.

Mulle on Läti iseenesest väga sümpaatne ja ma ei tahaks, et sellest riigist saaks ametlikult joomatuuride sihtpunkt. Äkki annaks valitsuste tasemel siiski midagi kokku leppida?

Tahaks ka sakslast armastada

„Ma armastasin sakslast“

A. H. Tammsaare

Lavastaja Elmo Nüganen

Osades Külli Teetamm, Priit Võigemast ja Aleksander Eeelmaa

Tallinna Linnateater 2009

Ei tea, kuidas see nii läks, aga rändasin eile taas juhuslikult Tammsaare radadel. Sattusin kogemata vaatama ETV 2 kanalilt Tallinna Linnateatri etendust „Ma armastasin sakslast“.

Teadsin muidugi ennegi, mis teemaga on tegemist. Tammsaare 1935. aastal ilmunud romaan, mis toonastele ametnikele ja poliitbrolieritele julge teemakäsitluse tõttu närvidele käis, on Eesti psühholoogilise realismi meistriteos.

Tegevustik leiab aset 1920. aastatel, kui parunid ja vonnid peavad leppima uue reaalsusega, aga eestlased ei suuda kuidagi sakstekummardamisest loobuda. Peategelaseks on Oskar (Priit Võigemast), kes järgib korporandi elustiili, on katkestanud õpingud ülikoolis ja töötab ebakindlal ametikohal ametnikuna. Linnas tuba üürides armub ta vaesunud paruni tütresse Erikasse (Külli Teetamm). Loo lõpp on muidugi traagiline.

Vaatasin seda näidendit, mille Nüganen oli siis nüüd juba 7 aastat tagasi väga hästi lavastanud ja leidsin terve hulga paralleele tänapäevaga – armastus on ju igavikuline teema.

Peamine moraal on see, et me ei oska armastust ära tunda ja kui oskame, siis ei julge oma tundeid näidata. Vabandame oma armastust argipäeva ja kohustustega välja, aga tegelikult peaks tegutsema, haarama oma kohvrid ja põgenema kas või korrakski selle maailma reaalsuse ning kohustuste eest, et anda oma hingele vabadust ja südamele rõõmu.

Natuke hakkas kahju, et mul ei õnnestunud seda etendust Linnateatris omal ajal näha, aga samas oleksin kindlasti teatrisaalist lahkunud märgade silmadega ja see oleks olnud piinlik. Mees peab oma tunded kontrolli all hoidma!

Kohalikul poliitpõllul alustatakse külmunud maasse talivilja külvamist

Küllap on kõik poliitikahuvilised põnevil sellest, mis homme Keskerakonna kongressil juhtub ja kuidas möödub esmaspäevane peaministri umbusaldamine. Sotsialist Rainer Vakra rääkis eile ETV saates „Ringvaade“ nendest sündmustest nii õhinal nagu oleks tegemist epohhiloova perioodiga Eesti poliitikas.

Jah, eks paljud mõtlevad inimesed on tüdinenud Keski korruptsioonilõhnalisest seisuveest pealinnas ja stagneerunud Reformist – mõlemad erakonnad on üritanud iga hinna eest võimul olla, üks Tallinnas, teine Eestis. Selle tulemusena oleme saanud kaks riiki – ühe erakonnastatud rehepapliku ametnikkonnaga linnriigi ja ühe väikeriigi, kus võim on rahvast valgusaastate kaugusele eemaldunud. Võiks küsida, et kas me kahte Eestit tahtsimegi?

Muutused on toredad ja väga vajalikud, aga sisetunne ütleb, et korruptsioon, onupojapoliitika ja saamahimu on meie eliiti juba nii sügavale sisse juurdunud, et mõlemad lähipäevade poliitsündmused ei too endaga kaasa mingit paradigma muutust. Kohad lihtsalt mängitakse ümber ja kõik läheb vanaviisi edasi. Peatselt kuuleme jälle tagatubade kokkulepetest ja sellest, kuidas keegi on meepotist miljoneid kõrvale kühveldanud.

Tõsi, kui Ratas valitakse Keski esimeheks, jääb see erakond mõneks ajaks halvatuks – ei toimu ei head ega halba. Savisaare toiduahelas figureerijad jäävad passima, mis edasi saab – nad ei usu, et see on lõpp, kuna riskijulgust Rattal pole ja kõik oma seisukohad on ta viisaka inimesena nii roosaks nämmutanud, et vahel tekib küsimus, kas tal üldse ongi mingeid põhimõtteid. Seega, tema ei ole mees, kes platsi puhtaks lööb.

Midagi märkimisväärset ei juhtu ka peale peaminister Taavi Rõivase umbusaldamist, kuna opositsioon ei saa umbusaldamiseks vajalikke hääli kokku ja koalitsioonierakondadest pole lisa oodata. IRL sööb Reformi peost, kuna Parts on ju vaja ikkagi kontrollikotta saata ja sotsid ärplevad viimasel ajal lihtsalt niisama.

Kohalikul poliitpõllul alustatakse homme talivilja külvamist, aga paraku on maa juba külmunud ja lumega kaetud. Seega on vähe tõenäoline, et mõni seeme veel idanema läheb ja enne suurt talve võrsuda jõuab. Aga uut saaki oleks väga vaja. Väga. Eesti rahval terendab muidu ees näljaaeg, mida meie jonnakas vaim ei pruugi enam üle elada.

Saabunud on linnusöögimajade hooaeg

„ … neil õhtul akna taha panen pekki, las loomad näevad, siin on rikas mees.“ („Miljuneer“  E. Taube / J. Tätte)

Lumi on katnud maa ja nii on paljudel tiivulistel toidu hankimine raskendatud. Suure loodusesõbrana soovitan kõigil, kel vähegi võimalik, alustada lindude söötmisega. Pean silmas eriti inimesi, kes elavad linnas eramajades või suisa maakodus.

Lindude talvine toitmine on sama tänuväärt kui puude istutamine. See on heategu.

Esiteks pakub see toreda võimaluse linde jälgida ja annab eriti väikestele lastele põhjuse pärisloodusega tutvust teha.

Teiseks on linde, kellele meie talvises karmis kliimas on lisatoidu saamine elu ja surma küsimus. Linnuteadlaste sõnul on lindude järjekindel toitmine eriti vajalik lumerohketel pakaselistel talvedel, aga samuti sulailmade järel, kui pid ja lumepinda katab jääkoorik.

Lindude söötmiseks on kõige parem paigaldada kas isetehtud või poest ostetud söögimaja. Söötma peab tiivulisi regulaaselt ehk kui te nad söögimajas käima harjutate ja keset talve toitmise lõpetate, saab see paljudele hukatuseks.

Head linnusöögimajade hooaega!

Hingedepäeva lumi

Hingedepäev saabus seekord tuisu ja libedusega ning üle Eesti katab maad valge lumevaip, mis viib mõtted talvele ja jõuludele. Tegemist on siis täiesti vastupidise ilmaga sellele, mida hingedepäeva tähistamine eeldaks – rõskust, vaikust, udu, kolletanud lehti.

Nii mõneski paigas tuleb haudadele küünlaid viima minna läbi lume sumbates.

Aga kui paljud üldse hingedepäevale enam tähelepanu pööravad või selle tähendusele mõtlevad? Traditsioonid muutuvad, Halloween võtab meie surnute austamise kombed agressiivselt üle – on ju ägedam mõelda, et esivanemad pigem zombidena hõõguvate silmade ja fosforist helendavate hammastega välja ilmuvad kui vaiksete vaimudena kuskil põlispuude all ringi hiilivad.

Surm ja surnud pole meie kiirel ajal enam teema, mille suhtes aukartust üles näidata ja mille üle mõtiskleda. Surma isegi häbenetakse. Oleme leiutanud tehnoloogiad, mille abil saab unustada argipäeva ja mis teevad meid justkui surematuks, aga tegelikult on see väga suur enesepettus.

Me oleme surelikud.

Sellepärast tasub täna õhtul süüdata küünal nende inimeste mälestuseks, kes on meie hulgast lahkunud – mälestades neid lahkunuid, kes tegid head ja andes andeks neile, kes tegid halba.