On alanud aasta viimane kaheteistkümnendik ja nagu
siit-sealt võib näha, lülituvad ka kõige paadunumad taarausulised kristlikule advendilainele,
sest jõuluaeg (Oh jõuluaeg!) on ju nii äge.
Poodides on juba ammu kõik ootamas, millest hing võiks jõuluajal
unistada, alates vilkuvatest toasussidest (Et memm ikka jõuluporterist sarve
soojaks joonud taadi laua alt pimedas üles leiaks.) ja lõpetades
lõhkelaengutega (Huvitav, millal olid Tallinnas viimati jõulud, mil pauku ei tehtud
ja rakette ei lastud?).
Kohe-kohe tulevad piiksudes palgaülekanded ja mõne aja
pärast jõulupreemiadki ning saab minna kaubanduskeskustesse kaupa rebima, sest
kes saab rohkem kulutada, sellel tulevad veel kõige ägedamad jõulud.
Üks tuttav ostis lapsele möödunud jõuludeks ühe vingeima Lego,
mida poest saada oli. Tema laps ei ole seda karpi siiani avanud – pidi nõme asi
olema.
Teine ostis kaasale tulede ja viledega kohvimasina, ainult
et viimasele meeldib presskannukohvi ja ta peab seda nüüd endale salaja tegema,
et pererahu hoida.
Kolmas … mis siin rääkidagi, eks meist enamik ole asjade
orjad. Ja need, kes ei ole, neil on väga raske selles üldises möllus tõelist
jõulurahu leida. Mõned tahaks kohe jõuluajaks kuskile põgeneda, et rahu saada.
Püüaks siis ikka nii, et keegi põgenema ei peaks ja poodide läbikammimise
ning asjade ostmise asemel rohkem aega lähedastele ning olulistele inimestele
pühendatud saaks.
Kuuse all näeme!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!