esmaspäev, 24. oktoober 2016

Kuidas kõige paremini teistele ära panna?

Päris kohutav on mõelda, et kodud ja (partei)kontorid on täis inimesi, kes kulutavad suure osa oma ajast ja energiast sellele, kuidas teistele kas siis rafineeritult või lihtsalt rämedalt ära panna, ajendiks soov oma võimu kehtestada või kiirelt pappi kokku ajada või suisa mõlemat. Välistada ei saa ka sadistlike ambitsioonide rahuldamist.
Kujutage ette, et sel ajal, kui te kodus mõnusalt teed joote ja telekast uudiseid vaatate, istuvad kuskil adrenaliinilaksu all seltskonnad ja hauvad järjekordseid ärapanemise plaane. Paljud neist plaanidest jõuavad ajakirjanduse veergudele, osa kohtusse ja osa jäävad tänu vaiksetele kannatajatele varjatuks.
Eestis on ärapanemine kujunenud rahvusspordiks ja imbunud rakutasandile. Oma osa saavad eksid, endised, praegused, roosad, punased, sinumustvalged, kolleegid, naabrid, emad-isad, lapsed jne.
Õnnestujaid torpedeeritakse edu pärast. Ebaõnnestujaid on tavaks suisa maasse trampida või üle kuristiku serva visata, sest nõrkust vihkame me eriti. Annaks Jumal, et keegi ei saaks teist võimalust end tõestada!
Usun, et keegi pole meist nii puhas, et poleks mõelnud kellestki negatiivselt või avaldanud kuskil oma negatiivseid seisukohti. Meil on õigus pahandada ja küsida, kuhu maksumaksja raha kaob või miks üks või teine isik minu või ühiskonna suhtes ebameeldivalt käitub. See on väga inimlik ja midagi pole katki, kui mõtetele ei järgne sõge kättemaks, mis on teatavasti pime.
Kas ärapanemine on edasiviiv jõud? Lühiajaliselt kindlasti, aga pikas perspektiivis õõnestab see absoluutselt kõike, mida me väärika elu juures oluliseks peame.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!