reede, 21. oktoober 2016

Tööinimesele on reede alati SUUR

Inimesed, kes töötavad palehigis viis päeva nädalas, ootavad reedet pikisilmi, sest sellele järgneb lühike, ainult kahepäevane nädalavahetus, mil on viimaks aega oma isiklike asjadega tegeleda – kodule ja lastele pühenduda, poes käia, looduses ning kultuuriüritustel viibida, sõpru külastada või lihtsalt välja magada jne.
Kindlasti on olemas ka persoone, kes mängleva kergusega käivad nädala sees tööaja arvelt läbi kõik osturallid ja hullud päevad ning vaatavad isegi kinos uusi filme. Ühesõnaga oskavad oma asju sättida nii, et tööandja on rahul ja ise ei pea ka pingutama. Selliste jaoks ei pruugi reede muidugi midagi erilist tähendada, sest elu on niigi lill.
Aga enamik inimesi, kes ägavad protestantliku töökultuuri käes, ootavad reedet ja nii võib sellel päeval kuulda mitmelt poolt õhkamist „Täna on reede, jeeee!!!“
Maalimas liigutakse vaikselt paindlikuma tööaja kasutuse juurde, sest leitakse, et töötajad on siis palju rahulolevamad, produktiivsemad ja võivad ettevõtte jaoks luua suuremat väärtust.
Usun, et paljud on tundnud omal nahal sellist olukorda, et mõni isiklik probleem tahaks kiiret lahendamist ja see närib hinge kallal, aga töölt pole võimalik ära käia, kuna seda peetakse üldiselt halvaks tooniks. Ja vaba päeva võtta ju ei raatsi, sest puhkused on niigi lühikesed ja meie suveilmad ettearvamatud.
Mis on siis tööandjale parem, kas iga nädal oma SUURT reedet ootav stressis töötaja või rahulik ja rõõmus kolleeg?
Kardan, et meie kultuuris eelistatakse veel aastaid esimest varianti.
Alati võib ju ka end palgatöölt lahti võtta ja oma aja peremeheks hakata, soovitavad mõned tarkpead, aga mul on neile küsimus – kes siis palgatööd teeb?


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!