Depressioonist viidud

„Varesele valu …“

Eesti Draamateater

Mõtlesin eile, et huvitav-huvitav, millised emotsioonid minus tekivad, kui minna teatrisse pärast pingelise töönädala lõppu kerges stressis ja väsinuna vaatama Eesti Draamateatrisse depressiooni käsitlevat näidendit.

Olin algul pisut skeptiline kahes mõttes. Esiteks olen kogenud, et peale intensiivset tööpäeva ei taba meeled enam eriti tundlikke noote ja nii olen tegelikult selliseid sundistumisega üritusi argiõhtutel teadlikult vältinud.

Teiseks, ütlen ausalt, et Eesti Draamateatri nii mõnigi lavatükk on jätnud toore või sellise ülejala mulje, nii et olen pidanud keset etendust targemaks lahkuda. Ükskord imestas isegi üks garderoobitädi umbes nii: „Oi, te olete alles esimene, kes seekord lahkub, üleeile läks palju rahvast poole pealt minema …“

Selles mõttes on päris raske teha otsuseid, kuhu ja mida teatris vaatama minna, sest mulle tundub, et arvustused ei ole meedias alati ausad ja ei võimalda potentsiaalsel vaatajal selgeid valikuid teha. Vabandust, aga meie kriitikud ei julge välja öelda, kui tegemist on jamaga.

Sellepärast ootan alati, kuni lavatükk end nii-öelda sisse sööb ja tutvusringkonna hulgas häid hinnanguid kogub. Pole enam selles eas, et valimatult kõike vaadata ja raisatud vabast ajast on ju kahju!

Aga nüüd etendusest „Varesele valu …“.

Kui lavale ilmusid kõigepealt naksitrallid ja kooliõpilased saalis rõõmsalt nihelema hakkasid, siis mõtlesin, et oot-oot, ma ei ole päris kindlasti selle etenduse sihtgrupp.

Õnneks eksisin, sest järgnevad depressiooni all kannatanud inimeste dokumentaalsed lood, mida näitlejad esitasid, olid suhteliselt tõepärased ja tõstsid minus esile mitmeid kujutluspilte oma elu kõige depressiivsematest hetkedest – äratundmist oli, aga sellega ei kaasnenud loomulikult mingit rõõmu.

Viimaks jäin mõtisklema, kui depressiivne on kogu meie ühiskond tervikuna, alates naabritele ohtlikest joomatõves politseinikest ja lõpetades poliitikutega, kes on kaotanud sidemed reaalse eluga.

Näitlejad esitasid oma tegelaskujude monolooge suurepäraselt, aga mina jäin kahtlema, kas maksab töönädala lõpus vaadata etendust depressioonist.

Tunnistan, et ei maksa. Klaas head punast veini ja mõne hea sõbra seltskond oleks vaimsele tervisele ilmselgelt palju paremini mõjunud.