Järjejutt "Müügimehe päevik" 2. osa

Mattklaasidega nõukaris, mida kerge põlgusega puuriks kutsuti, istus ümber laua kaheksa inimest. Kilu tervitas kõiki ja pani käe sõbralikult Laura õlale. „Saage tuttavaks, tema on meie uus ja täieõiguslik müügiosakonna liige. Palun räägi oma tulevastele kolleegidele endast paar sõna.“

Uustulnuk punastas kergelt ja vihjas tosina lausega ametitele, mida ta varem oli pidanud. Kuulajad põrnitsesid enamasti ükskõikselt enda ette, üks neist sodis midagi kalendermärkmikku.

„Päris magistrikraadiga pole meil siin kedagi olnud. Liigne haritus ei tule üldiselt müügitööle kasuks,“ nentis mürgiselt umbes kolmekümnendates prillide ja vuntsidega meeshing, kes näitas liituja suhtes üles põhjendamatut umbusku.

„Elame-näeme, oleme ikka üksteisele toeks,“ püüdis Ester tekkinud naginat siluda.

„Saab näha jah, Karlist jäi päris kobe kliendiportfell maha, TOP-käibega firmad ja puha. Kui see nüüd kasutamata jääb, siis hüvasti aastaboonused!“

Laura ei tundnud äkitselt sugugi, et tegemist oleks väga sõbraliku meeskonnaga.

„Tutvustan sulle meie tiimi liikmeid,“ püüdis Kilu kohtumisega rutakalt edasi minna. „Kelle nime ütlen, viipab käega. Alustame Eiast – tema tegeleb sisustusvaldkonnaga, Sirli Kiiver – kosmeetika ja kodukeemia, Martin – ehitus ja kinnisvara, Kalev – autod, Taaniel – pangad ja kindlustus, Piia – eriprojektid, Anno – transport ja logistika, Maret – vaba aeg ja kõik sinna juurde kuuluv.“

„Seks,“ ühmas Kalev.

„Üldse ei olnud naljakas,“ nähvas Maret huuli torutades ja norivat kõrvalistujat küünarnukiga ribidesse togides. „Siga!“

Kalev irvitas.

„Sulle jääb siis tehnoloogia ja tööstus, välja arvatud toiduainetetööstus, nagu rääkisime,“ pöördus Ester Laura poole. „Ma näitan nüüd, kus sa istuma hakkad. Kõik teised on vabad!“

„Kas trikoovooru ei tulegi?“ küsis Martin.

Piia vaatas talle kulme kortsutades otsa ja puuris sõrmega oimukohta.

„Nagu lasteaed, ausõna …“

Ülemus juhatas Laura avatud kontori kõige tagumisse nurka, mida eraldas osaliselt ülejäänud ruumist ümar betoonsammas.

„Siin on sinu töölaud, läpakaga läheb paar tundi aega, kuni itipoisid kõik sinu jaoks kohaldavad. Loodan, et see omaette nurgake meeldib sulle, vähemasti Karlile küll meeldis, ta tegi oma tööd siin hästi. Kliendid sulasid tema käte vahel. See tähendab leebusid. Või õigemini armusid. Ahh, see pole praegu üldse tähtis! Sea end sisse, küsi sekretärilt vajalikud kantseleitarbed, peale lõunat räägime tööst ja vaatame maja.“

„Hea küll.“

„Ahjaa, lõunat saab süüa viiendal korrusel – liftiga üles ja paremat kätt. Toidud pole üldiselt väga maitsvad, aga see eest kaloririkkad. Salateid kõlbab suure näljaga hädapärast näksida. Topsijogurtid on ka enam-vähem poehinnaga.“

„Tänan soovitamast!“

Kilu lahkus ja Laura istus tühja laua taha. Ta põrnitses segaste tunnetega tükk aega enda ette, suutmata uskuda, et unistus uuest töökohast oli teoks saanud. Seejärel surus ta pöidlad kramplikult rusikasse, vaatas aknast välja taeva poole ja sosistas: „Aitäh! Aitäh! Aitäh!“

Veidi rahunenud, nihutas naine laua alt välja sahtliboksi ja asus ükshaaval sahtlite sisu üle vaatama. Kõige ülemises oli peotäis kirjaklambreid, paar tabletti ibuprofeeni, kolm harilikku pliiatsit ning Hesburgeri sooduskupong.

Järgmine sahtel oli tühi.

Kolmandas vedeles pisut kulunud moega Playboy ajakiri, mille kaanel ilutsesid kuivanud kohviplekid ja markeriga joonistatud prillid kaanetüdruku paljastatud rindade kohal.

Neljandas, kõige alumises ja mahukamas sahtlis pesitses rippmappide hoidja. Tosin mappi oli tähistamata ja need ei sisaldanud esmapilgul mitte kui midagi. Siiski potsatas ühe vahelt välja Lõuna-Eesti turismitalusid tutvustav buklett, mille servale oli pastakaga kirjutatud telefoninumber ja naisenimi Eva.

Kui Laura kummardus trükist põrandalt üles tõstma, märkas ta, et mappide tagant paistab välja midagi raamatutaolist. Naine ajas käe sügavamale sahtlisse ja sai sealt kätte kõvade kaantega pruuni märkmiku, mille peal ilutses hõbedane triviaalne kiri „Per aspera ad astra“.

Lähimal uurimisel selgus, et tegemist ei olnud traditsioonilise kalendermärkmikuga, vaid pigem meenutas see külalisteraamatut, mis kubises sissekannetest. Need kanded olid tehtud konarliku, kuid hästi loetava käekirjaga. Teksti illustreerisid pastakajoonistused ja ääremärkused.

Esimestest ridadest sai Laura aimu, et tegemist oli kellegi väga isiklike mõtetega  ja ta pani häbelikult ringi vaadates raamatu käest. Ei tundunud aus lugeda võõraid salajasi märkmeid.

„Aga milleks oma päevikusse veel ääremärkusi lisada? Ehk on see ikka mingi uurimustöö.“

Naine vaatas veelkord kaante vahele. Ei, ikka päevik, mis päevik.

„Annan hiljem sekretärile ja palun omanikule ära saata.“

Kuid midagi jäi hinge kripeldama ja see kripeldus muudkui paisus.