Päris kohutav on mõelda, et kodud ja (partei)kontorid on
täis inimesi, kes kulutavad suure osa oma ajast ja energiast sellele, kuidas
teistele kas siis rafineeritult või lihtsalt rämedalt ära panna, ajendiks
soov oma võimu kehtestada või kiirelt pappi kokku ajada või suisa mõlemat.
Välistada ei saa ka sadistlike ambitsioonide rahuldamist.
Kujutage ette, et sel ajal, kui te kodus mõnusalt teed joote
ja telekast uudiseid vaatate, istuvad kuskil adrenaliinilaksu all seltskonnad
ja hauvad järjekordseid ärapanemise plaane. Paljud neist plaanidest jõuavad
ajakirjanduse veergudele, osa kohtusse ja osa jäävad tänu vaiksetele
kannatajatele varjatuks.
Eestis on ärapanemine kujunenud rahvusspordiks ja imbunud
rakutasandile. Oma osa saavad eksid, endised, praegused, roosad, punased,
sinumustvalged, kolleegid, naabrid, emad-isad, lapsed jne.
Õnnestujaid torpedeeritakse edu pärast. Ebaõnnestujaid on
tavaks suisa maasse trampida või üle kuristiku serva visata, sest nõrkust vihkame
me eriti. Annaks Jumal, et keegi ei saaks teist võimalust end tõestada!
Usun, et keegi pole meist nii puhas, et poleks mõelnud
kellestki negatiivselt või avaldanud kuskil oma negatiivseid seisukohti. Meil
on õigus pahandada ja küsida, kuhu maksumaksja raha kaob või miks üks või teine
isik minu või ühiskonna suhtes ebameeldivalt käitub. See on väga inimlik ja
midagi pole katki, kui mõtetele ei järgne sõge kättemaks, mis on teatavasti
pime.
Kas ärapanemine on edasiviiv jõud? Lühiajaliselt kindlasti,
aga pikas perspektiivis õõnestab see absoluutselt kõike, mida me väärika elu
juures oluliseks peame.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!