Kui oled kaitsetahtega mees, aga mitte esimeses nooruses ja
mitte Kaitseliidu või mõne jahiseltsi liige, aga tahad vaenlase maaletuleku
korral siiski võitlusse oma panuse anda, siis selgub, et ei olegi kuskile minna.
Olen juba aastaid oma tuttavatelt sõjaväelastelt küsinud, et
kuulge, öelge nüüd ausalt, kus kogunemine toimub, kust ma oma varustuse ja
püssi saan? Kes on minu ülemus ja kus on minu jagu? Pole ju reaalne moodsas
sõjas hangu või vikatiga maanteeserva rusikat viibutama minna.
Kui Tanki-Ants oli vägede ülemjuhataja, siis sain igal
aastal vastuseks, et oota-oota, suured plaanid on valmimas, kohe varsti saadetakse
sulle ümbrik, kust sa kõik teada saad, kuidas sõja korral käituda.
Seda ümbrikku ei ole ma veel saanud.
Tegelikult on küsimus laiem. Meedia vahendab iga päev
uudiseid üha teravnevast olukorrast maailmas ja loob kolepilte meie suure
naabri käitumisest. Nõrgema närviga inimesed on tõesti mures, mida kriisiolukorras teha. Mitte kunagi varem pole minult küsitud, et mida teha
kui sõda algab, aga sellel aastal on erinevad inimesed küsinud seda juba päris
mitu korda.
„Oodake ümbrikku!“ vastan mina. Mis mul muud öelda on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!