esmaspäev, 10. oktoober 2016

Pakaa, jänki!*

Eile õhtul pidas president Toomas Hendrik Ilves telepurgi vahendusel oma rahvale lahkumiskõne, millest kumas tavapärast arrogantsust ja tüdimust.
Ega ma oodanudki mingisugust ilmekat deklameerimist – eks tal ole sellest kõigest siiber, nagu võib välja lugeda tema arvamusavaldustest. Kaks ametiaega pideva rahulolematuse ja ärevushäirete all kannatava rahva jaoks president olla on liig mis liig.
Ilmselt lahustusid selle aja jooksul kõik emapiimaga omandatud ja Ameerika Hääles võimendunud rahvusromantilised tunded tugevasti, sest pärismaalaste iseloom osutus keerulisemaks kui laulva revolutsiooni keeduvahus võis aimata. Kõik ei soovinudki sinimustvalget lehvitades kartulikoori sööma jääda, ambitsioonid olid suuremad – Hansapank, Skype, E-riik, küberjulgeolek …
Ometi on ametist lahkuv president selle tüütu ja isepäise rahva najal soliidselt loorbereid ja jõukust kogunud ning saab nüüd eluhüvesid edasi nautida. Õnne, edu ja väärikat vananemist talle!
Kusjuures, see ei ole mingi kadedusest kantud õnnesoov – ma ise seisin 10 aastat tagasi Estonia juures Ilvese pooldajate leeris pöidald pihus ja soovisin, et nomenklatuurikommunist Arnold Rüütli ametiaeg ei pikeneks. Seega olen Ilvese õnnestumistes ja ebaõnnestumistes kaudselt kaasvastutaja.

*Eestis elavate venelastega suheldes olen täheldanud, et nende kuvand president Ilvesest on suures osas ühesugune – tegemist on jänkiga, kelle USA võimud oma marionettriigi etteotsa mahitasid.

NZPGWTJA

2 kommentaari:

Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!