Vilistlaste kokkutulek ehk appi, mis mu esimese armastusega on juhtunud?

Ühel hetkel jõuab kõigile koolikohustuste täitjaile pärale päev, mil tuleb otsustada, kas minna oma kooli järjekordsele vilistlaste kokkutulekule või mitte.

Otsus ei ole igaühe jaoks lihtne, sest kool on teatavasti asutus, kust lahkutakse väga erinevate emotsioonidega – kellegi jaoks on hariduse omandamine olnud läbinisti positiivne, kellegi jaoks täis vaimset ja füüsilist ahistamist.

Mängu tuleb ka hunnik hilisemas elus kogunenud nüansse nagu suhted klassikaaslastega, elukoha kaugus koolist, perekond, töö, tervis ja üldse vaated elule. Kui keegi on paadunud sotsialist, aga enamik vanu klassikaaslasi on EKRE valijad, siis on ilmselt ühe laua taga istuda raske.

Mul oli ka igasugu kõhklusi, aga läksin ikkagi, sest nii-öelda inimeste vaatlejana huvitas mind väga kuulda ja näha, mis kunagistest õpetajatest ja kalssi- ning koolikaaslastest on eluvõitluses järele jäänud. Pealegi läks lahti üks metsik sõnumite saatmine: Kas ikka osaled? Tule ikka kindlasti! See ja see lubas tulla, kuidas sa ei tule?

Läksin ja sain mitme üllatuse osaliseks.

Esiteks, valdav osa tänastest õpetajatest olid ikka needsamad, kes mind kaua aega tagasi õpetasid. Kas see on hea või halb? – mõtted on kahetised.

Mitu koolikaaslast ei tundnud mind enam ära, aga seis jäi 1:1, sest mina neid ka ei tundnud.

Tüdruk, kellesse olin keskkooli ajal armunud, oli saanud vanaemaks. Kümnendas klassis ei tulnud ma selle pealegi, et temast võib vanaema saada!

Keegi ei rääkinud poliitikast.

Üks asi mind ei üllatanud – pidulik aktus venis nii pikaks, et õhk hakkas lõppema ja enamik saalisolnutest kaotasid kannatuse ning kippusid nihelema. Aga selline vist ongi Eesti kooliaktuste formaat.

Ja muidugi oli kõigil õhtu läbi erinevatel teemadel nii palju seletamist, et kõrvad kumisevad jutuvadast siiamaani.

Elu on üks suur kokkutulek.