"Lindvistika" ridadel

„Lindvistika ehk metsa see lingvistika“

Autor: Valdur Mikita
Ilmumisaasta: 2015

Mõni aeg tagasi räägiti meedias sageli Valdur Mikita raamatutest, mis justkui vägisi kiskuvat päevavalgele eestlase hinge müstilisema poole. Küsisin endalt isegi, et kas uus Vigala-Sass on sündinud?

Mikita vaimustus läks telepurgi toel vahepeal koguni nii suureks, et tema triloogiat („Metsik lingvistika“, 2008; „Lingvistiline mets“, 2013; „Lindvistika“, 2015) hakkasid ihaldama isegi inimesed, kes muidu raamatuid ei loe.

Nii ei olnud üllatav, kui kuulsin ühe taksojuhi käest, et ta auväärt autori tekstidest siiski midagi ei taipa ja on pigem solvunud, et kirjutaja eestlasi alaväärseteks metslasteks peab.

Kui ka üks tuttav ja üldiselt väga tore inimene teatas, et oli meeltesegaduses Mikita raamatud ostnud, aga ei suuda neist aru saada, siis teadsin, et nüüd on õige aeg vähemalt „Lindvistikaga“ tutvust teha.

Esimene mõte, mis mind seda raamatut lugedes tabas, oli see, et kuulun tõenäoliselt viimasesse põlvkonda, kes veel Mikita käsitletud maailmas (Eestis) on elanud ja selle lõhnu ning nüansse adub. Lugedes oli mul kogu aeg ninas kuivava heina lõhn ja silme ees põllule laskunud udu, millest on kohe-kohe välja kappamas suur, uhkete sarvedega põder.

Raamat mõjus, kuna seal on paiguti väga täpselt kirjeldatud maal loodusega kooskõlas kasvanud inimese aistinguid ja kõhklusi sellest ajast, kui suurtootmine ei olnud veel kõike alla neelanud ning väiketootmine kommertsialiseerinud.

Teiseks oleks autori näol tegemist justkui kiriku kellalööjaga (Palun ärge siinkohal mõelge napsuvennast Liblele!), kes kogu väest püüab kogudusele märku anda, et oleme katastroofi äärel, kuna meie side loodusega rebeneb meeletu kiirusega, samas kui sellel samal loodusel ja meie pärimusel on maailmale nii palju pakkuda!

Aga kogudus koosneb üksnes tummadest.

Nii jäävad nutifonipõlvkonnale Mikita loodud kujutluspildid ilmselt hoomamatuks ja pärast Rail Balticu rajamist ning Tallinna - Helsingi tunneli kaevamist ei mõista neid enam keegi.

Kokkuvõtteks: „Lingvistika“ on metsik nostalgialaks, mille lugemise järel tahaks kadunud vanaisa rohmaka puust höövli kaissu võtta. Mul on see veel alles.