Vaatan kalendrit ja ja näen, et aasta viimastel kuudel peab
jõudma veel mõnda sünnipäevalast õnnitleda, sekka satub ka üks juubilar. Päris aasta
lõpus aga vaatavad tavapäraselt jõulud vastu.
Mõlemad teemad on seotud kingituste ja kinkimisega, mis on
nii mõneski mõttes problemaatiline. Häid sõpru ja lähisugulasi tahad ju ikka kuidagi eriliselt meeles pidada, aga kiire ajakulg teeb siin sageli omad korrektuurid ja nii
seisadki sünnipäevalapse ukse taga, lilled ja veinipudel käes ning kaart
rahasedelitega näpus – küll ta siis ise ostab, mis talle meeldib!
Pean sellist lahendust kergema vastupanu teeks, sest tegelikult
tahaks kinkida midagi erilist ja sellist, mis saajat heas mõttes üllatab või
aitab mõne probleemi lahendada. Enamasti ei õnnestu seda kiiresti välja selgitada
ja nii leiad end mõtlemas, et millised kingitused inimesi üldse veel tõeliselt kõnetavad?
Raha? Tundub kuidagi natuke lame.
Kinkekaardid? See on nii tavaline.
Midagi meelelist nagu teatri või kontserdipiletid,
spaapakett või raamatud? Natuke parem, aga võib libastuda, sest sa ei pruugi
ära tabada kingisaaja meeleolu ja maitset.
Mõni nutiseade? Need muutuvad järjest personaalsemaks ja
on keeruline nii-öelda lambist osta.
Pidada ennast ise kingituseks? Selleks peaks pihkudest voolama
aaloe salvi nagu Ivan Orav president Pätsi kirjeldas.
Tegelikult on vist tänapäeval kõige suurem kingitus leida teiste
inimeste jaoks aega ja minna külla, kas või paariks-kolmeks tunniks. Kui ise
kohale lähed, siis näitad, et tõeliselt hoolid ja siis tõenäoliselt kingitud hobuse
suhu ei vaadatagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!