Järjejutt "Müügimehe päevik" 3. osa

„On ikka väga kummaline, et mõni müügimees peab päevikut ja viitsib veel käsitsi kirjutada“ arutles Jaanson sõrmeotstega taas üle nahksete kaante libistades.

Uudishimu sai viisakusest võitu.

Esimesi lehekülgi sirvides heitis Laura taas pilgu üle avatud kontori, veendumaks, et teda ei jälgita. Muidugi kõõritasid kõik vanad olijad uurivalt tema poole silmi, kuid naine tegi näo, et ei pane vastsete kolleegide pilke tähele. Süvenedes üha enam ja enam sahtlist leitusse, vaibus tema esimese tööpäeva ärevus niivõrd, et ta mõne aja möödudes isegi unustas, kus istus ja milleks oli tulnud.

Tiitellehel ilutses tõeline tiitel:

Karl I

Müügiguru päevik

„Napoleon!“ turtsatas Laura ja keeras lehte.

1. jaanuar, uusaasta

Avasin lõuna paiku vaevaliselt valulised silmad ja tardusin ehmatusest – akna taga kõrgus lumehang. Päris lumehang, mitte mingi odav penoplastist või makrofleksist jõuludekoratsioon kaubanduskeskuse vaateaknal.

Kuklapoolelt kiirgav valu kadus nähtu mõjul hoobilt tahaplaanile. Midagi pidi kliimaga ikka totaalselt paigast ära olema, et kolmanda korruse akna taga kõrged hanged laiutasid.

Haarasin öökapilt ettevaatlikult pokaali Dom Perignoniga – head ja ajatut luksust võib ju aastavahetuse paiku endale lubada. Vedelikust eraldusid ketina jätkuvalt korrapärased süsinikumullid, kuigi klaas sai viimati täidetud kell kolm öösel. Imetlesin neid moodustisi mõned sekundid ja kallasin jooginõu sisu aplalt kurku. Kostus kihin-kahin, mullid paitasid mõnusalt kurgunibu. Üks kahest, kas kraam oli tõesti kvaliteetne, nagu asjatundjad kirjutasid või kõrbes seedekulglas rohkem kui enesetunne teada andis või oli tegemist mitmete tegurite ühismõjuga. Nii või teisiti  –  organismis laiuv sisekõrb vajas hädasti tervendavaid vedelikke.

Pruntis põskedega naine minu kõrval oli ajanud teki pealt ära ja magas nagu prullakas inglike renessansiaegselt maalilt. Michelangelo ja Raffael oleksid kindlasti sellist vaatepilti nähes sillas ning Shakespeare küsiks taaskord, kas olla või mitte olla.

Kultusliku kehaga uusaastakingitus, keda ma vaevalt tundsin, ei teadnud veel, et meid oli tabanud looduskatastroof ja ma jäin mõttesse, kuidas talle seda öelda.

Inglikese tuharal laiutasid sinkjad näpujäljed, aga need ei osutanud kodusele vägivallale, vaid öistele vallatustele. Kvaliteetne vahuvein suutis veinispetsialistide väidete kohaselt kihiseda pokaalis õhtust hommikuni ja hea naise tuharad pidid pärast korralikku laksu võdisema ligikaudu sama kaua. Ühesõnaga, tegime nimetatud teooria tõestuseks enne uinumist katse ning nagu juuresolevalt pildilt võis näha, võitis ülekaalukalt vahuvein.

Otsustasin eksperimendi jätkumise kasuks ja lõin kerge nähvakaga magaja kannika uuesti liikvele. Peale laksu kostus protestitaolist porinat, millest ei olnud võimalik mitte midagi aru saada, aga hääletoon reetis vastumeelsust. Jõllitasin kaaslast, sest ei mõistnud, kuidas nii kena väikese olevuse seest said välja tulla häälitsused, mis ümbritsevat helikeskkonda kuidagi ei rikastanud.

Vehkisin käega ja upitasin end aeglaselt aknani. Venitasin lõua vaevaliselt aknalauale, aga silmad puurisid üksnes valget lund, mille kohal laius selge sinine taevas. Võimas! Jääaeg! Jõudsin selle viimaks ära oodata!

Hädavaevu küünarnukkidele tõustes oli pettumus suur. Ei olnudki mingit jääaega. Lumi ei ulatunudki kolmanda korruseni, vaid oli tuisuga kuhjunud aknaplekile, kattes paarkümmend sentimeetrit klaaspinda ja jättes vaadates mulje enneolematust lumekogusest.

Siiski-siiski, tuli tunnistada, et jäine taevast sadanud ollus laiutas muljetavaldava paksu vaibana kõikjal, kuhu silm vaatama ulatus, kattes autod, puud, põõsad ja prügikonteinerid – üle aastate tõotas korralikku talve.

2. jaanuar

Ärkasin varakult, kui kuulsin läbi une, kuidas kojamehed saatsid ühes laialtlevinud slaavi keeles üksteist erinevatesse allpool vööd asuvatesse kehaorganitesse. Inimese anatoomiast paistis neil väga ühekülgne ettekujutus olevat, kuid seda, mida teadsid, väljendasid nad kirglikult.

Aknast välja vaadates nägin tüli põhjust – varem ärganud naabermaja õuehooldaja oli lume oma trepikoja eest meie poolele kuhjanud. Oleme siiski realistid, ega seda ei olnudki mujale panna, taevasse tagasi ju ei loobi.

Meie korteriühistu kondimootoriga lumesahk, kuuldavasti 1939. aasta väljalase, jäi igatahes nooremale vastassoost kojamehele võitluses kindlalt alla, kuna viimase oskus agressiivselt ja vähese sõnavaraga opereerida oli tunduvalt parem.

Andsin inglikesele põsemusi ja teatasin ametlikult, et kaks ööpäeva voodis lebada oli piisav, hullamisaeg sai selleks korraks läbi ning hakaku too end koju sättima.

Elu oli oma kurjuses mind õpetanud, et tüdruksõpradega peab olema äärmiselt ettevaatlik. Üle kolme päeva ei tohi neid enda juures mitte mingil juhul pidada, muidu ajavad juured alla ja hakkavad igasugu nõudmisi esitama. Kasutavad su nõrkused ja hetkelised peataolekud ära, pärast ei aita enam ussi- ega püssirohi, advokaadist rääkimata.

Üks peamisi nõkse poissmeeste võrku püüdmiseks on tüdrukutel pesupesemise nipp. Nad aelevad paar päeva süüdimatult mehe korteris ja teatavad siis, et puhas pesu on otsa saanud. Kui nüüd vastutulelikkust näidata ja pesupesemiseks luba anda, siis on kõik läbi, sest pesu tahab ju ka kuivatamist ja triikimist – ühesõnaga, päev möödub päeva järel, pesuprobleemile järgneb tühja kõhu mure ning tüdruk on oma soovidega nagu puuk sul küljes. Ükski vaktsiin ei aita!

Õhtul helistasin vanematele ja soovisin head uut aastat. Ebausklik ema oli rõõmus, et esimeseks helistajaks osutus meesterahvas. Vanamees pobises, et vahet pole – kõik aastad olevat ühtmoodi sitad. Ta ei suuda juba ligi paar kümnendit oma kommunistlikust minevikust kuidagi vabaneda, muudkui viriseb ja kirub kogu aeg. Selgitasin talle küll alles hiljuti, et meie rahvas on poliitilises mõttes juba ammu puu otsast alla laskunud, inimesi ei pea enam apelsinide, sukkpükste ja muu defitsiidiga valima meelitama, aga mu bussijuhist isa ümiseb ikka oma mantrat rahvaste sõprusest, võrdsest palgast ja töörahva võimust. Täielik sots! Ma ei taha siin küll enam mingit töörahva riiki näha! Pöäkk!

3. jaanuar

Ümbernurga poes ei olnud labidaid, ei lumelabidaid, ega neid teisi, millega potipõllumehed maad tuhnida armastavad. Kõik esemed, millega oli võimalik soliidseks inimeseks jäädes lund rookida, olid ära müüdud. Absoluutselt kõik.

Naabrinaine eemaldas oma põrnikalt valget kihti suure kadakase pannilabida ja lõikelauaga. Need oli ta ilmselt suviselt puhkusereisilt Saaremaale koju vedanud. Soovitasin tal lõikelaua taha teibiga kinnitada harjavarre, et konstruktsioon hädapärase labida mõõdu välja annaks. Sain üheselt mõistetava pilgu osaliseks, mis soovitas mul harjavarre teatud kohta pista. Kliima sakib ikka täiega!

Keksisin oma auto ümber jalalt jalale ja püüdsin meelde tuletada, kas toas võiks olla midagi, millega lund kaevata, kui juurde astus ühistu esimees ja küsis etteheitvalt, miks mul labidat ei ole. Humorist! Vastasin, et ega ma matusebüroos hauakaevajana tööta, et peaksin igaks juhuks korteris või pagasnikus kaevamisvarustust käepärast hoidma.

„1968. aastal oli sama jama, tohutu lumi, ma pean sellest ajast alati labidat löögivalmis,“ teatas esimees targutavalt.

On ikka uskumatu tüüp! Neljakümne aastaga läheb viimanegi labidas lehte või ajab juured alla. Kujutan ette, mida ta veel igaks juhuks löögivalmis hoiab – purki mustikamoosi 1974. aasta suvest – äkki teeb keegi pannkooke, rebenenud gaasimaski 1982. aasta üleliidulistelt tsiviilkaitseõppustelt – võib-olla kutsub keegi karnevalile elevanti mängima, kondoome – vahest kingib mõni sõber jõuludeks viagrat.

Olen alati imestanud inimeste harjumuse üle igasugu „ äkki-läheb-vaja“ kola koguda. Nii palju muuseume meil nüüd ka ei ole, et kogu mammona järeltulevatele põlvedele vaatamiseks välja panna.